Ärkasin kell 4 öösel selle peale, et Scott vandus kõrval. Selgus, et kõrvaltoas on väike praaznik käimas ning Scott oli pisut rahulolematu, et teda polnud kutsutud. Otsisin talle telefoninumbri ning ta helistas retseptsiooni ja saatis nemad ennast esindama. Magasime edasi.
Kuna tegemist oli Scoti esimese ametliku visiidiga Saksamaale, siis reedeks oli planeeritud hardcore vaatamisväärsustega tutvumine ning suurem shopping. Peale hommikusööki plaanisime võtta suuna teletornile, aga mida polnud, oli teletorn. Mis oli, oli paks udu ja jupp teletorni vart. Kõndisime üle Alexanderplatzi toomkiriku juurde, sealt Brandenburgi väravate juurde ning Reichstagist mööda. Järgmiseks holocausti memoriaal ja Checkpoint Charlie. Kui keegi mu käest küsiks, mis on see üks ja ainus asi, mida Berlinis vaadata kui millekski rohkemaks aega pole, siis on see just seesama holocausti memoriaal. See on minu meelest nii võimas, et näiteks meie Vabaduse väljaku klaasristi ei tasuks isegi samasse listi panna.
Kell oli nii palju, et hakkasime lõunasöögikohta otsima. Teeääred olid täis vaid igavaid hotellide või kaubanduskeskuste kohvikuid kuni lõpuks jõudsime Nikolaiveerandisse ning seal olid avatud nii hõõgveinilett kui rakletilett. Selgus, et valget veini neil pole ning kui müüja oli mulle kruusitäie punast letile pannud, siis teatas, et kohe ümber nurga, vähem kui 100 meetri pärast on võimalik ka valget osta. Võtsime ka kartulid rakletijuustuga ning sõime sealsamas välikohvikus.
Järgmised paar tundi kulutasime shoppingule, siis viisime kraami hotelli, tegime tee peal veel poes peatuse, ostsime kaasa kaupluse kõige kallima šampuse (hinnaga 2.79 eurot pudel), panime selle jahtuma, vahetasime riided ning läksime Flacoga kokku saama. Sõime Aasia tapaseid ning kui söök ammu otsas oli ja Scott jälle vett juurde küsis (korraga toodi lennujaama turvakontrolli sobivas mõõdus klaasides), siis teatas ettekandja, et tegelikult pole nii palju lubatud tuua. Igale külastajale olevat üks klaasitäis ette nähtud. Ega muidu kulubki ju kraaninupp ära. Läksime selle peale Lissaboni baari kooke sööma.
Tagasi hotelli minnes oli mul ilma Google Mapsiga konsulteerimata grandioosne plaan minna number 10 trammiga Alexanderplatzile ja sealt siis number neljaga hotelli juurde. Kui me juba 15 minutit trammis olime loksunud, aga udusse mattunud teletorni ikka ei paistnud, hakkasin kaarti uurima. Selgus, et enne Alexanderplatzi lähedusse jõudmist teeme tervele kesklinnale ringi peale. Selgus ka, et järgmine peatus oli meie hotellist ca 5-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Hüppasime trammist maha ning kõndisime hotelli.
Kuna tegemist oli Scoti esimese ametliku visiidiga Saksamaale, siis reedeks oli planeeritud hardcore vaatamisväärsustega tutvumine ning suurem shopping. Peale hommikusööki plaanisime võtta suuna teletornile, aga mida polnud, oli teletorn. Mis oli, oli paks udu ja jupp teletorni vart. Kõndisime üle Alexanderplatzi toomkiriku juurde, sealt Brandenburgi väravate juurde ning Reichstagist mööda. Järgmiseks holocausti memoriaal ja Checkpoint Charlie. Kui keegi mu käest küsiks, mis on see üks ja ainus asi, mida Berlinis vaadata kui millekski rohkemaks aega pole, siis on see just seesama holocausti memoriaal. See on minu meelest nii võimas, et näiteks meie Vabaduse väljaku klaasristi ei tasuks isegi samasse listi panna.
Kell oli nii palju, et hakkasime lõunasöögikohta otsima. Teeääred olid täis vaid igavaid hotellide või kaubanduskeskuste kohvikuid kuni lõpuks jõudsime Nikolaiveerandisse ning seal olid avatud nii hõõgveinilett kui rakletilett. Selgus, et valget veini neil pole ning kui müüja oli mulle kruusitäie punast letile pannud, siis teatas, et kohe ümber nurga, vähem kui 100 meetri pärast on võimalik ka valget osta. Võtsime ka kartulid rakletijuustuga ning sõime sealsamas välikohvikus.
Järgmised paar tundi kulutasime shoppingule, siis viisime kraami hotelli, tegime tee peal veel poes peatuse, ostsime kaasa kaupluse kõige kallima šampuse (hinnaga 2.79 eurot pudel), panime selle jahtuma, vahetasime riided ning läksime Flacoga kokku saama. Sõime Aasia tapaseid ning kui söök ammu otsas oli ja Scott jälle vett juurde küsis (korraga toodi lennujaama turvakontrolli sobivas mõõdus klaasides), siis teatas ettekandja, et tegelikult pole nii palju lubatud tuua. Igale külastajale olevat üks klaasitäis ette nähtud. Ega muidu kulubki ju kraaninupp ära. Läksime selle peale Lissaboni baari kooke sööma.
Tagasi hotelli minnes oli mul ilma Google Mapsiga konsulteerimata grandioosne plaan minna number 10 trammiga Alexanderplatzile ja sealt siis number neljaga hotelli juurde. Kui me juba 15 minutit trammis olime loksunud, aga udusse mattunud teletorni ikka ei paistnud, hakkasin kaarti uurima. Selgus, et enne Alexanderplatzi lähedusse jõudmist teeme tervele kesklinnale ringi peale. Selgus ka, et järgmine peatus oli meie hotellist ca 5-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Hüppasime trammist maha ning kõndisime hotelli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar