Pärnu. Sünnipäev

Üle mitme aasta olime Scottiga mu sünnipäeval samas riigis ning, et täiesti reisimata ei jääks, siis panime omale Pärnu randa hotelli kinni.

Reede õhtuks jõudsime kohale, surusime ennast välisukse ees suitsetavate külalistajate vahelt sisse ning saime suhteliselt kontaktivabalt oma võtme kätte. Eeltöö korralikult tehtud, jalutasime vanalinna uuemasse lokaali ning nagu tavaliselt, tellisime laua looka. Muuhulgas jõudis lauale snäkivaagen kahele, mida katsid erinevad juustud, tartar, pasteet, kalad, prosciutto jne. Olles selle taldrikutäiega peaaegu ühele poole saanud, otsustasin proovida ka kitsejuustu. Panin tüki suhu ning enne kui oma veast aru sain, jõudsin seda juba ka hammustada. Kui suhu panin kitsejuustu, siis välja sülitasin igal juhul selge pekitüki. Jalutasime veel rannas ja vaatasime päikeseloojangut.

Peale hommikujooksu võin kinnitada, et Pärnu rand on suhteliselt sama pikk kui Klong Nin Tais, Koh Lantal. Noh, kui see lojaalset lugejat huvitama peaks.

Hommikusöök oli natuke rohkem buffee kui Pühajärvel - külm laud oli eraldi pakendatult välja pandud - juustu- ja vorstitaldrikud olid kilega kaetud, moos, kala jmt eraldi kaanega purkides. Kohvi ja proseccot valas ettekandja ning sooje sööke toodi köögist. Väga mõnus. 

Kuna Scotti eelmine kohtumine Pärnuga oli veebruarikuise tormi ajal, kus pressisime ennast vastu majaseinu, et natuke tuule ja vihma eest hoida, siis nüüd tegime uue ringi ja vaatasime kõike, mida vaadata oli. Kahe tunni jooksul jõudsime neid kõiki  umbes kolm korda näha. Õnneks oli siis käes aeg toas väike uinak teha ning õhtusöögile sättida.

Selgus, et koroonajärgne Pärnu on populaarne koht ning paaritunnise ettehelistamisega meil Akordi lauda saada ei õnnestunud. Aga kes maksab, telliba ka muusika, ning läksime hoopis Nooti. Sõime kammkarpe ja krevette ja rosbiifi, creme brüleed ning sõrnikuid. Päikeseloojangut vaatasime vaarikamargaritaga Tervisepaaradiisi baari terrassilt.

Pühapäevahommikune rannajooks ning ennelõunased sõõrikud ning sõitsime Tallinna tagasi.