Üritamaks vältida ootamatult populaarseks muutunud matkaradu nagu näiteks Viru raba, võtsime suuna hoopis Rakvere peale. Scott polnud seal kunagi käinud ning lisaks on põhjarannikul veel mitmeid ilusaid kohti peatumiseks.
Ettenägelike turistidena olime välja valinud söögikoha, kust lõuna kaasa osta ning seega korraliku ettevalmistusega sõitsime täna hommikul otse Rakverre välja. Jalutasime inimtühjal peatänaval, käisime linnuse ja Tarvase juures. Helistasime seejärel Sarvikusse, kust me omale lõuna välja olime valinud. Kodulehel olevale numbrile vastanud tütarlaps teatas, et mingit Sarvikut seal ei ole. Nojah siis. Helistasime Berliini Trahterisse ja saime sealt lõuna tellitud. Jõudsime kohale, astusime sisse ja leti taga tervitas meid kopse välja köhiv tütarlaps. Lootsime, et kokk oli terve olnud, maksime toidu eest teenindajale, kelle käed olid vabad, mitte köhimiseks suu ees, rabasime oma koti ning kihutasime autosse. Veel enne mootori käivitamist tegime juustupallidele 1:0.
Lõunat oli plaanis süüa maalilisel põhjarannikul, otse Toolse linnuse kõrval. Vahetult enne linnust keeras tee metsa vahele ning arvasime, et ilmselt pääseb sealt veel eriti inimtühjale rannaribale. Sõitsime nii kaua kuni oli selge, et metsateest saab lähiajal vaid kitsamat sorti jalgrada, pidasime auto keset võsa kinni ning sõime ka ülejäänu ära. Auto esiistmel, karp süles polnud see pooltki nii glamuurne kui me eelnevalt ette olime kujutanud, aga maitses siiski hästi. Et sealt looduse rüpest taas tsivilisatsiooni pääseda, tuli esmalt suurem osa teest tagurdada. Esimeses laiemas lõigus, kus õnnestus ringi keerata, nägime ka mahasõidetud keelumärki, mis tungivalt soovitas märgist edasi mitte sõita. Ilmselt oleks sellistest märkidest rohkem kasu kui nad püsti ja loetavad on.
Käisime veel Toolse linnuse juures ning läksime seejärel lähedalasuvasse randa kerget uinakut tegema. Plaan oli seejärel veel kauneid mõisaid Lahemaal väisata, aga peale kahte kuud kodust režiimi tundus päev juba piisavalt väsitav ja sõitsime otse koju.
Ettenägelike turistidena olime välja valinud söögikoha, kust lõuna kaasa osta ning seega korraliku ettevalmistusega sõitsime täna hommikul otse Rakverre välja. Jalutasime inimtühjal peatänaval, käisime linnuse ja Tarvase juures. Helistasime seejärel Sarvikusse, kust me omale lõuna välja olime valinud. Kodulehel olevale numbrile vastanud tütarlaps teatas, et mingit Sarvikut seal ei ole. Nojah siis. Helistasime Berliini Trahterisse ja saime sealt lõuna tellitud. Jõudsime kohale, astusime sisse ja leti taga tervitas meid kopse välja köhiv tütarlaps. Lootsime, et kokk oli terve olnud, maksime toidu eest teenindajale, kelle käed olid vabad, mitte köhimiseks suu ees, rabasime oma koti ning kihutasime autosse. Veel enne mootori käivitamist tegime juustupallidele 1:0.
Lõunat oli plaanis süüa maalilisel põhjarannikul, otse Toolse linnuse kõrval. Vahetult enne linnust keeras tee metsa vahele ning arvasime, et ilmselt pääseb sealt veel eriti inimtühjale rannaribale. Sõitsime nii kaua kuni oli selge, et metsateest saab lähiajal vaid kitsamat sorti jalgrada, pidasime auto keset võsa kinni ning sõime ka ülejäänu ära. Auto esiistmel, karp süles polnud see pooltki nii glamuurne kui me eelnevalt ette olime kujutanud, aga maitses siiski hästi. Et sealt looduse rüpest taas tsivilisatsiooni pääseda, tuli esmalt suurem osa teest tagurdada. Esimeses laiemas lõigus, kus õnnestus ringi keerata, nägime ka mahasõidetud keelumärki, mis tungivalt soovitas märgist edasi mitte sõita. Ilmselt oleks sellistest märkidest rohkem kasu kui nad püsti ja loetavad on.
Käisime veel Toolse linnuse juures ning läksime seejärel lähedalasuvasse randa kerget uinakut tegema. Plaan oli seejärel veel kauneid mõisaid Lahemaal väisata, aga peale kahte kuud kodust režiimi tundus päev juba piisavalt väsitav ja sõitsime otse koju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar