Gjirokastrë on Sarandëst ca pooleteise tunni kaugusel asuv mägilinn, mis on täis Ottomatide ajastu arhitektuuri ja olevat üks paremini säilinud linnu. Kohapeal selgus, et lisaks arhitektuurile on linn täis ka püstloodis tänavaid. Tänavast ülekõndides pole komistamise pärast vaja muretseda, siruta vaid käsi välja ja püsid ilusti püsti.
Linn ise oligi väga ilus, rääkimata neist vaadetest, mis seal kõikjalt avanesid. Ühest küljest olekski neid tänavaid mööda võinud uitama jääda, teisest küljest olid need siiski, nagu juba öeldud, püstloodis. Kui mõnest alla läksid, tuli hiljem tagasi üles ronida. Seega keskendusime toidule ja läksime sisse ühte pisikesse restosse, mis lubas traditsioonilist Albaania kööki. Ja ausalt, maitsete mõttes saime sealt ühe senini parima elamuse sel reisil. Võtsime esiteks riisipallid, mis on omased vaid sellele piirkonnale, ning mida mujal Albaanias ei pakutagi. Nii lihtne asi ja nii maitsev. Võtsime veel tomatikotletid ja lihapallid tomatikastmes (mõlemad maitsvad, selgete puhaste maitsetega) ja siis taignas friteeritud kõva valge juustu, mis mee ja seesamiseemnetega üle valatud. Megahea!
Tagasi Sarandësse jõudes käisime veel rannas (ikkagi viimane päev siin Rivieras) ja õhtusöögiks valisime traditsioonilise Albaania bistroo. Meile sel õhtul see lihtne talupojatoit just muljet ei avaldanud, aga kõht ka otseselt tühjaks ei jäänud. Aga kooki ja kommi läksime ikka ostma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar