Ma ei tea, miks, aga ma olin juba väga ammu tahtnud Ohridi järve äärde tulla. See tundus nii ilus koos oma ümbritsevate mägedega. Millega ma aga arvestada ei osanud, oli Ohridi linn - see on imeliselt armas väike mäeküljel asuv vanalinn. Taas osaliselt Ottomani ajastust, kitsaste tänavate, lopsakate aedade ja kauniste vaadetega.
Aga alustame algusest. Eile õhtul magamaminnes selgus, et padja asemel oli voodis ca poole meetri kõrgune telliskivi. Kuna ma ilma padjata magada ei saa, siis katsetasin ikka selle tellise. Paar tundi hiljem andsin alla, selleks ajaks oli mul juba ka peavalu. Keerasin oma kõige pehmemad riided padjaks ja magasin vahelduva eduga kella seitsmeni. Noh, umbes nagu mu seljakotireisiaegadel Kuala Lumpuri lennujaamas, kus sai ka seina ääres magatud, pea kas seljakoti või riidepambu peal. Igal juhul kirjutasin korterimanikule ilusa kirjakese ja palusin telliste asemel patju. Kell 10 hommikul olid uued padjad olemas.
Läksime maja kõrval oleva hotelli restorani hommikust sööma. Kui olime oma munad ära söönud ja valmis arvet küsima, jõudsid lauda kaks kolme piima kooki - tervitustega meie korteriomanikult. Need koogid olid oluliselt paremad kui see, mida me Montenegros sõime.
Meil oli plaan lähedalasuvas looduspargis matkata, aga kuna ma ei tundnud ennast peale sellist ööd eriti hästi, siis läksime hoopis linna peale - jalutasime vanalinnas, käisime kiriku juures, pildistasime gekosid ja kõndisime lõpuks koju tagasi.
Käisin jooksmas, siin saab megapikalt mööda rannaäärt joosta. Vaated on on nii ilusad. Ca kilomeeter enne lõppu hakkas kerget seenekat tulema ja viimasest sillast kõndisin üle, sest asfalt oli nii megapikalt. See muidugi ei takistanud mul peffi peale käimast. Vähemalt ei juhtunud see jooksu pealt.
Kui me õhtust läksime sööma, siis avastasin tänavalt DMi reklaami ja loomulikult oli vaja sinna minna. Vaatasime, et ca 30 minutit jalgsi, aga kuna vihma hakkas sadama, siis läksime ikka autoga. Hea otsus, sest 30 minutist 20 oleksime kõndinud kottpimedas getos. Kuidas see DM oma poe sellisesse kanti avas, jääbki ilmselt müstikaks. Aastane varu kosmeetikat on nüüd taas olemas.
Auto olime parkinud parkla tagumisse nurka, sest ega seal ruumi ka väga ei olnud. Kui poest välja tulime, oli üks tropp oma tranduleti täpselt risti meie oma ette parkinud. Me oleks oma auto saanud nibin-nabin külje peal sealt välja veeretada. Kõrvalautos oli naisterahvas, kellel oleks küll ruumi olnud, aga ta polnud ilmselt väga enesekindel roolija, seega helistas ta oma vennale, kes ta sealt välja tagurdaks. Vend tuli kohale, laiutas käsi, et "Makedoonia..." ja sõitis oma õe auto parkimiskohast välja. Samal ajal tuli ka selle auto juht välja, kes meid kinni oli parkinud, istus autosse ja hakkas ära sõitma. Naisterahva vend oli aga politseinik, kõndis tropi akna juurde, näitas talle oma dokumenti ja käskis tühjaksjäänud parkimiskohale keerata. Viimane, mida me ärasõites nägime, oli see, kuidas tropp enda pagassi ette näitas.
Aga alustame algusest. Eile õhtul magamaminnes selgus, et padja asemel oli voodis ca poole meetri kõrgune telliskivi. Kuna ma ilma padjata magada ei saa, siis katsetasin ikka selle tellise. Paar tundi hiljem andsin alla, selleks ajaks oli mul juba ka peavalu. Keerasin oma kõige pehmemad riided padjaks ja magasin vahelduva eduga kella seitsmeni. Noh, umbes nagu mu seljakotireisiaegadel Kuala Lumpuri lennujaamas, kus sai ka seina ääres magatud, pea kas seljakoti või riidepambu peal. Igal juhul kirjutasin korterimanikule ilusa kirjakese ja palusin telliste asemel patju. Kell 10 hommikul olid uued padjad olemas.
Läksime maja kõrval oleva hotelli restorani hommikust sööma. Kui olime oma munad ära söönud ja valmis arvet küsima, jõudsid lauda kaks kolme piima kooki - tervitustega meie korteriomanikult. Need koogid olid oluliselt paremad kui see, mida me Montenegros sõime.
Meil oli plaan lähedalasuvas looduspargis matkata, aga kuna ma ei tundnud ennast peale sellist ööd eriti hästi, siis läksime hoopis linna peale - jalutasime vanalinnas, käisime kiriku juures, pildistasime gekosid ja kõndisime lõpuks koju tagasi.
Käisin jooksmas, siin saab megapikalt mööda rannaäärt joosta. Vaated on on nii ilusad. Ca kilomeeter enne lõppu hakkas kerget seenekat tulema ja viimasest sillast kõndisin üle, sest asfalt oli nii megapikalt. See muidugi ei takistanud mul peffi peale käimast. Vähemalt ei juhtunud see jooksu pealt.
Kui me õhtust läksime sööma, siis avastasin tänavalt DMi reklaami ja loomulikult oli vaja sinna minna. Vaatasime, et ca 30 minutit jalgsi, aga kuna vihma hakkas sadama, siis läksime ikka autoga. Hea otsus, sest 30 minutist 20 oleksime kõndinud kottpimedas getos. Kuidas see DM oma poe sellisesse kanti avas, jääbki ilmselt müstikaks. Aastane varu kosmeetikat on nüüd taas olemas.
Auto olime parkinud parkla tagumisse nurka, sest ega seal ruumi ka väga ei olnud. Kui poest välja tulime, oli üks tropp oma tranduleti täpselt risti meie oma ette parkinud. Me oleks oma auto saanud nibin-nabin külje peal sealt välja veeretada. Kõrvalautos oli naisterahvas, kellel oleks küll ruumi olnud, aga ta polnud ilmselt väga enesekindel roolija, seega helistas ta oma vennale, kes ta sealt välja tagurdaks. Vend tuli kohale, laiutas käsi, et "Makedoonia..." ja sõitis oma õe auto parkimiskohast välja. Samal ajal tuli ka selle auto juht välja, kes meid kinni oli parkinud, istus autosse ja hakkas ära sõitma. Naisterahva vend oli aga politseinik, kõndis tropi akna juurde, näitas talle oma dokumenti ja käskis tühjaksjäänud parkimiskohale keerata. Viimane, mida me ärasõites nägime, oli see, kuidas tropp enda pagassi ette näitas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar