Hommikul võtsime esimese asjana suuna Montenegrosse - kohaliku mägitee läbimine võttis 15 minutit ning kaks piiriületust hiljem olime kohal. Esimese teelejäänud kuurortlinna juures sõitsime üles mäkke, et kauneid vaateid nautida ja Tivati vaadata, mis meist linnulennul vaid ca 15 km kaugusel oli, aga milleni autoga jõudmiseks ca tund ja veerand varuda tuli.
Google Maps näpus sõitsime läbi linna ning suutsime ikka ühe vasakpöörde maha magada, sest me lihtsalt ei märganud seda jalgraja laiust tänavat. Keerasime siis järgmisest rajakesest sisse ning liikusime kitsaid ja käänulisi tänavaid mööda praktiliselt püstloodis tagasi sinna, kuhu algselt vaja jõuda oli.
Lõuna oli meil plaanitud Red Lobsterisse, aga kohalejõudes selgus, et ilma ühe selgitava viiteta on antud bistroo suletud. Läksime siis samal tänaval järgmisse einelasse, mis pakkus ohtralt burgereid ning paari traditsioonilist liharooga. Scott võttis juustu- ja singitäidisega burgeri ning mina juustutäidisega praeliha. Scotti ette pandi hiigelkotlett friikate, natukese tomati ja megahunniku toore sibulaga. Mina sain midagi, mis meenutas Kiievi kotletti, aga suuruselt oleks sobinud väiksema Aafrika küla toitmiseks. Lahtilõigates voolas krõbeda katte ja kanaliha seest välja vedel ülihea juustutäidis. Ilmselt oli kogu juust minu liha sisse pandud, sest Scotti kotletil polnud märkigi ei singist ega juustust. Kui ettekandja küsima tuli, et kas kõik on korras, arenes laua juures järgmine vestlus:
Scott: Kõik on hea, aga ma tellisin singi ja juustuga burgeri
Ettekandja: Aga meil ei olegi sellist üldse, näe, siin montenegrokeelses on kirjas, et tomat ja sibul
Scott: Inglisekeelses on kirjas, et täidetud juustu ja singiga
Ettekandja: Ma vaatan, aga ega nad siin inglise keelt ei oska, ilmselt valesti tõlgitud
Ja sinna see jäi, sest järgmine kord kui me ettekandjat nägime, tuli ta juba makset võtma. Raha tagasi otsides küsis ta, et kas soovime talle tema teeninduse eest ka midagi maksta. Me ei soovinud.
Sõitsime Kotori ja tassisime oma asjad korterisse. Ettenägelike turistidena olime õhtusöögikoha välja valinud ning jalutasime linna, et õhtuks Astoriasse laud kinni panna. Kõndisime veel veidi linna peal, käisime paaris toidupoes ja ostsime homseks matkaks veidi süüa kaasa ning tulime korterisse tagasi. Korter on meil seekord kesklinnast 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel mäeküljel ning rõdult avanevad täiesti imelised vaated Kotori lahele. Tänav siia on ääristatud granaatõunapuudega.
Istusime rõdul ja vaatasime, kuidas megapilved lahe kohale kogunevad. Panime kiirelt riidesse, et jõuaks enne suuremat sadu Astoriasse kihutada (sest taksoteenust ei õnnestunud mul leida). Seisime rõdul ja vaatasime seda visuaalselt nii ägedat ilma ja mõtlesime neile juustudele ja sinkidele, mis meil külmkapis on ning panime uuesti koduriided selga, serveerisime omale õhtusöögi rõdule ja jäime äikese tekitatud vaatemängu vaatama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar