Hommikul selgus, et hommikusööki pakutase menüüst, mitte buffeena. Võtsime omleti ja energiahommikusöögi ja tahtsime lisaks ka croissante. Selgus, et kolmanda portsu eest tuleb lisaks maksta. Toit jõudis lauda 35 minutiga. Hea, et me ainsad külalised olime. Minu energiahommikusöök pidi olema: corn flakes, vaarikad, banaan, Plazma küpsised, piim, jogurt, mesi. Lauda jõudis kausitäis mõslit ja pudel piima. Kui noormees head isu soovis ja ära hakkas minema, küsisin, et aga kus ülejäänu on? Selle peale tõi ta veel mett, moosi ja ühe banaani.
Terve tee läbi Montenegro Bosnia Ja Hertsegovina suunas kulges läbi paksu udu. Kohati oli see vaid mägede vahel ja kohal, kohati ei näinud autost kaugemale kui 10 meetrit.
Kahe piiri vahele jääb meeletult ilus vaade mägedele, tegime pilte ja sõitsime siis Bosnia Ja Hertsegovinasse. Kõht oli mul juba varem valutama hakanud, selle ajasin rahulikult muude asjaolude kaela. Aga veerand tundi peale riiki jõudmist hakkas iiveldama, pea ringi käima, higi voolas nii, et juuksed olid läbimärjad. Kõht valutas veel rohkem ja käed hakkasid värisema. Mitte mingis asendis ei olnud hea olla. Lõpuks jõudsime Trebinjesse, käisin seal esimeses ettejuhtuvas baarivetsus ja istusin seejärel auto kõrvale mingile müürijupile. Sinna jäi ka kogu hommikusöök minust. Kuna mulle tundus, et ma enam-vähem suudan istuda, siis sõitsime edasi, sest leidsime, et kui juba kehv olla, siis pigem võiks see kehv olek aset leida Euroopa Liidus, mitte keset Bosnia Ja Hertsegoviinat. Kolm kilomeetrit hiljem oli siiski uut samasisulist peatust vaja. Paistis, et peale seda sai enam-vähem kogu jama välja ja enesetunne juba täitsa ok.
Piiriületus Horvaatiasse läks libedalt ning sõitsime otse Kupari randa helesinist vett ja valget rannariba nautima.
Korter on meil neljandal korrusel vaatega vanalinnale, merele ja päikeseloojangule. Tegime ringi linnas, jeerum, mul polnud meeles KUI palju treppe siin on. Ja KUI kallis siin vanalinnas süüa on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar