Viimane päev Ubudis nõudis to-do-listi, et midagi tegemata, söömata ega ostmata ei jääks. Alustasime Monkey Forrestist, kus Helena kohe peale lendas ning seejärel ahviga lahkarvamusse laskus.
Kui Helena peale lõunat pidas aega sobivaks pealelõunaseks näpiks, läksin mina riisipõldude vahele jalutama. Google maps väitis, et väikese ringiga saab tagasi ka ning kuna ümerpööramine ning sama teed tagasimarssimine on nõrkadele, võtsin mapi näppu ning otsisin selle jõge ületava raja ning purde üles. Keset võsa oli üks poole meetri laiune riba, mis viis kolmest pikutavast indoneesia mehest mööda, mäekülge mööda alla ning seejärel kahest torust ning ühest lipist koosnevast purdest üle jõe. Teisel pool algas lummavate riisipõlluvaadete asemel mets, mille üle RMK võiks uhke olla ning rajaks oli kahe jalalaba laiune serve, ühel pool rentsel ning teisel pool sügav jõesäng. Ca kilomeetri järel algasid uuesti riisipõllud ning in no time olin tagasi Ubudis.
Õhtusöögil tundis Helena huvi, mis see roheline taim on, mida meile pidevalt serveeritakse. Pakkusin, et morning glory ning kui googeldasime, et eestikeelset vastet leida, saime hoopis teada, et tegemist on loodusliku hallutsinogeeniga. Kandsime selle arvele kõik nähtud anomaaliad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar