Tellisime omale early breakfasti, sest me olime omale kuke ja koidu ajaks transpordi Lombokile tellinud. Kella 10 paiku õhtul koputas poiss meile uksele ning tõi tuppa kandikutäie hommikusööki - puuviljasalat ning röstsaiad ja kohv. Vesi oli õnneks termoses.
Olime õigel ajal õiges kohas, aga mida polnud, oli paat. Agentuuri esindaja arvas, et ju kapten magas sisse, sest eile õhtul olla peoks läinud. Lõpuks tuli paat ning in no time olime teisel kaldal, kus meid pidi ootama agentuuri esindaja sõber oma bussiga, et turistid Kuta randa transportida. Aga mida polnud, oli buss ja juht. Selle asemel tõsteti turistid ja kotid hobuvankrisse ning küsiti bussi juurde viimise eest 50.000 ruupiat. Kuna algajad britid, kellega me bussi jagasime, olid nimetatud summa ära maksnud ja bussi juurde sõitnud, ei jäänud ka kogenud reisijatel muud üle kui öelda, et üle 30.000 ruupia me ei maksa ning hobusega bussi juurde kihutada.
Kaks tundi hiljem olime Kutal ning juht patsutas omale tunnustavalt õlale kui kiirelt ta meid kohale tõi. Tee peal jõudis ta meile kiita saare pealinna ning avaldada kahetsust, et ta ise seal ei ela. Sest, noh, need linnatüdrukud on ikka nii iisid ja puhtad. Neid saab igale poole viia. Kui raha on. Aga külatüdrukutega on igavene jamps, neil võib ainult nende isa valvsa pilgu all külas käia ning ka siis tuleb teises toa otsas istuda.
Sõime ... midagi ning marssisime randa. Prügimäest üle ning kitsedest mööda. See on kõige suuremate liivateradega rand, mida ma kunagi näinud olen. Nagu kuiva kinoa sees kõnniks. Ja kui kohalik, paate ja prügi täis rannariba läbi sai, siis laius meie ees sinine vesi ja kinoarand. Ja palju sarongimüüjaid. Ja kodutuid koeri.
Lombokist räägitakse kui Virgin Balist. Et selline, turistidest ja kommertsist rikkumata nagu Bali paarkümmend aastat tagasi. Noh, mul on hea meel, et ma paarkümmend aastat tagasi Balile ei sattunud. Sest ma sellest autentsuse ja kohaliku elamuse otsimisest (sa pead kindlasti minema ööbimisega tripile, kus öösel majutud pere juures ja näed, kuidas nad päriselt elavad!) pole täpselt aru saanud ning seisukohta ei jaga. Ma tean ka ilma kohaliku indoneeslase kapi taga magamata, et nad elavad vaeselt (aga ostavad sealjuures mingeid kalleid keemiapomme toidupoodidest) ning magavad mitmel kihil, kui üldse kõik tuppa mahuvad. Ning mis autentsusest siin jutt saab olla kui mingi pere iga öö kedagi oma toanurgas majutab? Siis on see juba tavaline kodumajutus. Igal juhul oli rand täis autentseid sarongi- ja ehtemüüjaid.
Eile, kui ma Gilil jooksmas käisin, siis olid teised tervisesportlased valdavalt kohalikud. Neist üks naine, pikkade retuuside, pikkade käistega särgi ja hijabiga. Samal ajal kui mul lühikestes pükstes ja särgis higi voolas nii, et vahepeal ei näinud, kuhu järgmine sammgi satub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar