Kell 10 õhtul kadus meie toast elekter. Mujal oli alles. Õnnetul kombel naasesid samal ajal ka kõik 15 venelast ehk läks lahti lärm. Paari tunni pärast oli elekter tagasi ning sai hakata magama jääma. Kuna üks meist, mitte mina, ei saanud suurest saareltlahkumise elevusest magada, olime ca kuuest üleval. Umbes sel ajal laekusid ka täiesti umbes kolm surfarit, kes ööbisid meie kõrval väikeses kaheses toas. Kella seitsme paiku, kui üks neist kolmest poisist pidevalt väljas käis, haises nende tuba niivõrd, et meie oma terrassil hästi hingata ei saanud. Tundus, et ka 15 venelast hakkavad ärkama ning eilne kogemus, kus hommikusööki tuli pool tundi oodata, värskelt meeles, tegime mesilasliini restorani ning andsime kohvi- ja banaanipannkoogitellimuse sisse.
Kella kümneks oli tellitud auto lennujaama ning kui 9:50 alla hakkasime liikuma, lootsime, et kogu kraam jõuab koos meiega kuivalt retseptiooni ning midagi ei pudene treppide all olevasse basseini.
Lennujaamas valitses kord ja tavapärane indoneesia efektiivsus. Kõigepealt turvakontroll ja pagasi skriining. Siis pardakaardi väljaprintimine ning seejärel lennujaama koridorides väheste vabade toolide poole tormamine. Kui lõpuks lennuk väravas oli, sai läbida immigratsiooni ning järjekordse turvakontrolli ja skriiningu. Peale seda oli passi ja pardakaardi kontroll, ootesaali läbimine ning taas pardakaardi kontroll. Tööpuudust ei tohiks siin riigis olla.
Mulle meeldib Indoneesia, siin on head söögid, saab süüa vägivallavabalt, siin on ilus loodus ja palju värve. Aga mind kohutavalt häirib nende komme igal võimalusel üritada tõmmata. Näiteks juba mainitud laevapiletite ostmine Ubudis või see kui sadamas polnud vastas mitte lubatud bussi vaid tasuline hobune. Või kui agentuur valetab, et kõik templid on tasuta, üritades ise samal ajal jätta osad kokkulepitud asjad piletile kirjutamata. Eile õhtul autot bronnides lennujaama oli väljas hind 50.000 ühele. Kahekesi pidime seega maksma 100.000. Agentuur ütles, et see on jagatud auto hind ning kui tahame privaatautot, tuleb kummalgi 60.000 maksta. Right. Ütlesime, et jagatud on täiesti fine ning loomulikult ei tulnud seda täna kellegagi jagada.
Üsna lennu alguses meenus mulle, et ka eelmine kord kui ma seda marsruuti lendasin, olin näost valge, tõmbasin turvavööd kuni näost siniseks minemiseni kinni ning klammerdusin hüpetel ja vabalangemistel käetugede külge. Väga bumpy lennuliin, ma ütlen.
Jätsime pagasi lennujaama, kihutasime läbi sellise paduka, kus polnud kaugemale kui paar meetrit näha linna, tshekkisime ennast hotelli ning tormasime KLCCsse, et tornidesse üles minna ning vaadet nautida. Selgus, et piletid on välja müüdud ning järgmine võimalus üles minna on kolmapäeval. Läksime selle info peale shoppama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar