Juuli keskel tekkis meil vajadus taas USAsse lennata. Kuna mõlemad pooled on teise jaoks piirid kinni pannud, siis pakkisime omale kaasa kõikvõimalikud dokumendid, et tõestada riiki pääsemise õigust. Esimest, abielutunnistust läks vaja juba Amsterdamis, kus kulus umbes veerand tundi, et kõik vajalikud toimingud saaks tehtud ja load kontrollitud. Detroidis oli seekord vaid üks järjekord, USA kodanikud jagasid saba kõikvõimalike, kuid siiski väga väheste immigrantidega. Kui letti saime, siis noormees uuris, et kas me oleme juba paberid sisse andnud, viidates, et ilmselgelt soovib see ida-eurooplane Ameerikasse parema elu peale kolida. Tempel passis, tuli liikuda kraadimisele. Selgus, et meil kummalgi polnud palavikku ning medpunktist saime kiirelt liikuma. Sealt pääsedes tuli siiski veel kiire põige teha passikontrolli, kus enne lõplikku riikilubamist kontrolliti veelkord kraadimise tulemus üle.
Kojujõudes selgus, et maakler on meie külmkapis ja sügavkülmas nii puhta reha teinud, et isegi hiirt polnud enam alles ning mul oli Eestist kaasavõetud porgandite, õunte ja juustu üle ainult hea meel.
Mul oli ju ambitsioonikas plaan peale kojujõudmist ja tunde lennukis tagumiku laiaksistumist panna tossud jalga ja teha kiirem jooksuring. Selle asemel kloppisin padja kohevaks ja keerasin kell 21 magama. Mingi hetk läbi une kuulsin veel, et Scott käis ütlemas, et läheb toob poest süüa.
Vaatamata sellele, mis toimub ülejäänud riigis, paistab olukord meie linnas suhteliselt kontrolli all olevat. Nakatumisi on märksa vähem kui riigis keskmiselt, kõik kannavad igal pool maske ning kus võimalik, hoitakse ka distantsi. Läksin kolmapäeval jooksma ning metsa vahel ühel kitsamal rajal nägin, et ema käru ja kõhukotiga jalutab vastu. Plaanisin tõmmata nii rajaserva kui võimalik, kui nägin, et ema on pannud juba tagurpidikäigu sisse ning kütab selg ees minust eemale. Hetke pärast oli tal võimalik natuke metsa vahele sisse keerata ning seal ta ootas, kuni ma mööda lippan. Arvestades meie maja taga oleva metsa suurust, siis enamasti teen seal 2-3 ringi peale ning vaevalt 12 minutit hiljem nägin taas juba tuttavat kolmikut. Andsin märku, kuhu suunas liikuda plaanin ning nemad valisid teise raja. Suhteliselt sama lugu oli ka kõikide teistega, kes metsas kas jooksmas või jalutamas olid. Kellel mugavam, see keeras kas otsa ringi või tõmbas mõne laiema koha peal kõrvale.
Kesklinnas oli paar peatänavat autoliiklusele suletud ning võimaldatud restoranidel terrasside ala sõiduteele laiendada, et külastajad saaksid distantsi hoida. Restoranides sees kehtis kõikidele maskikohustus, maski tohtis vaid lauas ära võtta. Nina puuderdama minnes tuli mask ette panna.
Suurema osa vabast ajast oleme veetnud rõdul, joonud veini ning vaadanud oravaid, skunke, jaanimardikaid ning pesukarusid. Asju sorteerinud, lahti ja kokku pakkinud. Scotti ema ja tädi ning Rebeccat külastanud ning paaril kiiremal poeringil käinud. Poe ukse peal tervitavad siin maskides töötajad, kes pakkuvad desovahendit ning poepõrandad on kaetud ühesuunaliste kleepsudega. Samas selgus, et mitte kõik ei vaata maha ning minu abikaasa nägi nimetatud kleepse alles pärast seda kui ta oli juba 10 minutit poes veetnud ning ma ta tähelepanu neile juhtisin. Trader Joe's olid ukse taga kriidiga ringid joonistatud igale ootajale, uus külastaja sai siis sisse kui keegi oli välja tulnud ning kõik kärusangad desotati enne uuele sisenejale andmist üle.
Kojujõudes selgus, et maakler on meie külmkapis ja sügavkülmas nii puhta reha teinud, et isegi hiirt polnud enam alles ning mul oli Eestist kaasavõetud porgandite, õunte ja juustu üle ainult hea meel.
Mul oli ju ambitsioonikas plaan peale kojujõudmist ja tunde lennukis tagumiku laiaksistumist panna tossud jalga ja teha kiirem jooksuring. Selle asemel kloppisin padja kohevaks ja keerasin kell 21 magama. Mingi hetk läbi une kuulsin veel, et Scott käis ütlemas, et läheb toob poest süüa.
Vaatamata sellele, mis toimub ülejäänud riigis, paistab olukord meie linnas suhteliselt kontrolli all olevat. Nakatumisi on märksa vähem kui riigis keskmiselt, kõik kannavad igal pool maske ning kus võimalik, hoitakse ka distantsi. Läksin kolmapäeval jooksma ning metsa vahel ühel kitsamal rajal nägin, et ema käru ja kõhukotiga jalutab vastu. Plaanisin tõmmata nii rajaserva kui võimalik, kui nägin, et ema on pannud juba tagurpidikäigu sisse ning kütab selg ees minust eemale. Hetke pärast oli tal võimalik natuke metsa vahele sisse keerata ning seal ta ootas, kuni ma mööda lippan. Arvestades meie maja taga oleva metsa suurust, siis enamasti teen seal 2-3 ringi peale ning vaevalt 12 minutit hiljem nägin taas juba tuttavat kolmikut. Andsin märku, kuhu suunas liikuda plaanin ning nemad valisid teise raja. Suhteliselt sama lugu oli ka kõikide teistega, kes metsas kas jooksmas või jalutamas olid. Kellel mugavam, see keeras kas otsa ringi või tõmbas mõne laiema koha peal kõrvale.
Kesklinnas oli paar peatänavat autoliiklusele suletud ning võimaldatud restoranidel terrasside ala sõiduteele laiendada, et külastajad saaksid distantsi hoida. Restoranides sees kehtis kõikidele maskikohustus, maski tohtis vaid lauas ära võtta. Nina puuderdama minnes tuli mask ette panna.
Suurema osa vabast ajast oleme veetnud rõdul, joonud veini ning vaadanud oravaid, skunke, jaanimardikaid ning pesukarusid. Asju sorteerinud, lahti ja kokku pakkinud. Scotti ema ja tädi ning Rebeccat külastanud ning paaril kiiremal poeringil käinud. Poe ukse peal tervitavad siin maskides töötajad, kes pakkuvad desovahendit ning poepõrandad on kaetud ühesuunaliste kleepsudega. Samas selgus, et mitte kõik ei vaata maha ning minu abikaasa nägi nimetatud kleepse alles pärast seda kui ta oli juba 10 minutit poes veetnud ning ma ta tähelepanu neile juhtisin. Trader Joe's olid ukse taga kriidiga ringid joonistatud igale ootajale, uus külastaja sai siis sisse kui keegi oli välja tulnud ning kõik kärusangad desotati enne uuele sisenejale andmist üle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar