Hea lugeja, minu esimene kogemus meditsiinisüsteemiga riigis, mis on üles ehitatud meditsiinile, juristidele ja maksunõustajatele, väärib eraldi sissekannet.
Scottil hakkas lõunast kõht valutama ja kui algul süüdistas eelmiseõhtust pizzat ja hommikust McDonaldsi burgerit, siis paari tunni pärast oli selge, et need kaks sellist valu ei tekita. Kõikvõimalikud ravimid olid kas otsas või Eestisse saadetud, seega olid valikus kummel, piparmünt ja Viru Valge. Alustasin kummeliteest ning jätkasin kange piparmünditeega. Suurt abi ei kummastki. Kella kuueks oli valu nii tugev, et läksime lähimasse esmaabikliinikusse.
Esimeses ruumis mõõtis pidevalt oma maskinäppiv tütarlaps palavikku ja uuris kaalu ning trenni kohta. Sealt saadeti järgmisse tuppa ootama. Hetke pärast tuli sisse rastapatsidega Patrick, kes sõitis oma taburetiga Scottile jalgevahele ning küsis täpsemalt selle kõhuvalu osas. Scott pakkus välja, et tal on divertikuliit, mis tal on varemgi olnud ning küsis valuvaigistit. Kuna patsiendil ei olnud ravikindlustust, siis sai ta valida, kas soovib tilka (kallim ja kiirem) või süsti (odavam, aga aeglasem). Enne anibiootikumide väljakirjutamist uuriti veel, et kas patsient ka mingeid teste soovib, näiteks vere- või uriiniproovi. Patsient väga ei soovinud, aga neerukivide välistamiseks uriiniproov siiski võeti. Süsti käis tegemas naisterahvas, kes oli oma juuksed ilusti hidžaabi alla peitnud, aga maski ilmselt koju jätnud.
Süst hakkas vaikselt mõjuma, vahepeal käidi täpsustamas, millist ravi patsient sooviks. Arvestades, et vähem kui 48h pärast peame lennukisse saama ning enne seda on veel üht-teist teha, siis soovis patsient antibiootikume ning mingit tugevamat valuvaigistit, näiteks vicodini. Selgus, et rastadude vicodini välja kirjutada ei saa, liiga tugev narkootikum, aga peale lühikest vestlust kliiniku omanikuga oli viimane nõus kahe päeva doosi norcot välja kirjutama. Valuvaigisti retsepti saime paberi peal, lisaks saadeti otse apteeki kaks antibiootikumide retsepti. Töö kiire ja korralik - astu sisse, ütle, mis diagnoosi omale panid, maksa arve ning kõnni välja peotäie retseptidega.
Maksime arve ning sõitsime apteeki. Scott jäi autosse ootama kuni ma sisse lippan ja rohud ära toon. Mõeldud-tegemata. Retseptuuris oli kolm letti:
Consultation (konsultatsioon) - tühi
Drop Off (mahapanek) - tühi
Pick Up (kättesaamine) - üks apteeker ja üks klient
Kuna mul oli vaja ainult kätte saada rohud, siis seisin sinna sappa, kus oli kirjas kättesaamine. Selgus, et polnud hea plaan. Peale 10-minutilist ootamist sain letti, ainult selleks, et saada teada, et ma ei saa enne mingeid rohtusid kätte kui pole retsepti Drop Off letis ära andnud, et nad saaksid mu tabletipurgid ette valmistada. Kõndisin siis viidatud letti ning jäin ootama. Ca 5 minuti pärast tuli noormees, võttis esmalt norco paberi ning peale natukest klõbistamist teatas, et temal pole volitusi sellise rohuga tegelemiseks. Vanemproviisor tulevat kohe. Ja juba kümnekonna minuti pärast oligi kohe käes ning järgmisel apteekril retsept peos. Klõbistas arvutis, tegi kõnesid ning teatas siis, et nad ei saa seda rohtu väljastada. Kuna tegemist on liiga tugeva valuvaigistiga, siis on põhjendamatu, et tavaline kliinik selle retsepti üldse väljastas. Igal juhul keeldus ta sellega tegelemast. Antibiootikumidega minevat ca 15 minutit, ta lubas hõigata kui need kätte saan.
Kuna ma ei osanud seal apteegis veerand tundi midagi teha, siis läksin autosse ning andsin Scottile ülevaate toimuvast. Scott helistas omakorda veel nii apteeki kui kliinikusse, aga parim, mis ta saavutas, oli uus retsept lahjemale valuvaigistile.
Läksin uuesti sisse ning juba 45 minutit peale esmakordset sisenemist apteeki, olid mul kahed ravimid käes!
Scottil hakkas lõunast kõht valutama ja kui algul süüdistas eelmiseõhtust pizzat ja hommikust McDonaldsi burgerit, siis paari tunni pärast oli selge, et need kaks sellist valu ei tekita. Kõikvõimalikud ravimid olid kas otsas või Eestisse saadetud, seega olid valikus kummel, piparmünt ja Viru Valge. Alustasin kummeliteest ning jätkasin kange piparmünditeega. Suurt abi ei kummastki. Kella kuueks oli valu nii tugev, et läksime lähimasse esmaabikliinikusse.
Esimeses ruumis mõõtis pidevalt oma maskinäppiv tütarlaps palavikku ja uuris kaalu ning trenni kohta. Sealt saadeti järgmisse tuppa ootama. Hetke pärast tuli sisse rastapatsidega Patrick, kes sõitis oma taburetiga Scottile jalgevahele ning küsis täpsemalt selle kõhuvalu osas. Scott pakkus välja, et tal on divertikuliit, mis tal on varemgi olnud ning küsis valuvaigistit. Kuna patsiendil ei olnud ravikindlustust, siis sai ta valida, kas soovib tilka (kallim ja kiirem) või süsti (odavam, aga aeglasem). Enne anibiootikumide väljakirjutamist uuriti veel, et kas patsient ka mingeid teste soovib, näiteks vere- või uriiniproovi. Patsient väga ei soovinud, aga neerukivide välistamiseks uriiniproov siiski võeti. Süsti käis tegemas naisterahvas, kes oli oma juuksed ilusti hidžaabi alla peitnud, aga maski ilmselt koju jätnud.
Süst hakkas vaikselt mõjuma, vahepeal käidi täpsustamas, millist ravi patsient sooviks. Arvestades, et vähem kui 48h pärast peame lennukisse saama ning enne seda on veel üht-teist teha, siis soovis patsient antibiootikume ning mingit tugevamat valuvaigistit, näiteks vicodini. Selgus, et rastadude vicodini välja kirjutada ei saa, liiga tugev narkootikum, aga peale lühikest vestlust kliiniku omanikuga oli viimane nõus kahe päeva doosi norcot välja kirjutama. Valuvaigisti retsepti saime paberi peal, lisaks saadeti otse apteeki kaks antibiootikumide retsepti. Töö kiire ja korralik - astu sisse, ütle, mis diagnoosi omale panid, maksa arve ning kõnni välja peotäie retseptidega.
Maksime arve ning sõitsime apteeki. Scott jäi autosse ootama kuni ma sisse lippan ja rohud ära toon. Mõeldud-tegemata. Retseptuuris oli kolm letti:
Consultation (konsultatsioon) - tühi
Drop Off (mahapanek) - tühi
Pick Up (kättesaamine) - üks apteeker ja üks klient
Kuna mul oli vaja ainult kätte saada rohud, siis seisin sinna sappa, kus oli kirjas kättesaamine. Selgus, et polnud hea plaan. Peale 10-minutilist ootamist sain letti, ainult selleks, et saada teada, et ma ei saa enne mingeid rohtusid kätte kui pole retsepti Drop Off letis ära andnud, et nad saaksid mu tabletipurgid ette valmistada. Kõndisin siis viidatud letti ning jäin ootama. Ca 5 minuti pärast tuli noormees, võttis esmalt norco paberi ning peale natukest klõbistamist teatas, et temal pole volitusi sellise rohuga tegelemiseks. Vanemproviisor tulevat kohe. Ja juba kümnekonna minuti pärast oligi kohe käes ning järgmisel apteekril retsept peos. Klõbistas arvutis, tegi kõnesid ning teatas siis, et nad ei saa seda rohtu väljastada. Kuna tegemist on liiga tugeva valuvaigistiga, siis on põhjendamatu, et tavaline kliinik selle retsepti üldse väljastas. Igal juhul keeldus ta sellega tegelemast. Antibiootikumidega minevat ca 15 minutit, ta lubas hõigata kui need kätte saan.
Kuna ma ei osanud seal apteegis veerand tundi midagi teha, siis läksin autosse ning andsin Scottile ülevaate toimuvast. Scott helistas omakorda veel nii apteeki kui kliinikusse, aga parim, mis ta saavutas, oli uus retsept lahjemale valuvaigistile.
Läksin uuesti sisse ning juba 45 minutit peale esmakordset sisenemist apteeki, olid mul kahed ravimid käes!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar