Nõukogude naise abikaasa juba hätta ei jää. Detsembris läks meil pesumasin katki ning ei olnud mõistlik seda ei parandada ega uut soetada. Ilmselgelt ei kaalunud me hetkel ka selvepesulate võimalust, kus koos ülejäänud klientidega maskiballi teha. Kuna antud majapidamises polnud kunagi varem pesukaussi vaja läinud, siis sellist asja polnud kohe ka kuskilt võtta. Küll aga hakkas tekkima pesemist vajavaid riideid. Peedist pesumasin või kuidas see oligi, aga hetk hiljem oli abikaasa vooderdanud suure pesukorvi prügikotiga ning presenteeris mulle McGyveri-väärilist pesukaussi. Kuivati õnneks töötas, seega piisas väljaväänatud pesu sinnapistmisest.
Hea lugeja, kas sa teadsid, et on olemas selline asi nagu friteeritud hapukurk? Kui Scott omale "Hapukurgichipsid" tellimusse lisas, siis ma kujutasin ette tüüpilist friika- või chipsilaadungit, mis seekord siis hapukurgiga kaunistatud. Selgus, et siin riigis saab õlist kõik läbi lasta, sealhulgas hapukurgiviilud. Tõestuseks vaata ülevalt pilti.
Toiduteemal jätkates - sattusin ükspäev peekoni-kaneelirulli retsepti peale ning kuna meil oli nii jahu kui kaneeli, mis tulnuks ära tarbida, siis tellisime veel peekonit ning pean kinnitama, et koos vahtrasiirupiglasuuriga on tegemist täiesti suurepärase küpsetisega. Kuna me praegustes oludes suuremaid vastuvõtte ei korraldanud, vaid Rebecca käis korra külas, siis sai neid kaneelirulle meil siiski natuke liiga palju. Aga kuna Ruandas lapsed nälgivad, siis kõvaks läinud kahe rulli äraviskamise asemel lõikasin need viiludeks, leotasin muna-vahukoore-baileyse segus ning praadisin eriti vägevateks rüütliteks. Zero-waste at its best!
Konteinerisse laaditi ka kogu meie supermugav terrassimööbel, aga et viimased 4 päeva ei peaks tühja terrassi vaatama, siis iga hommik vedasime sinna mulle ainsa allesjäänud tugitooli (Scott kasutas meie kokkupandavat matkatooli) ning laudadeks kasutasime tühje pappkaste. McGyveri kodumaa ikkagi!
Kuigi ma poole kohaga kogun Starbucksi kruuse, siis Detroidi oma polnud mul siiani. See tundus alati natuke liiga tumedates toonides, aga nüüd otsustasin, et seekord tuleb ta minuga koju kaasa. Teadupärast müüb Starbucks oma kruuse vaid neis linnades ja riikides, mille kiri nimetatud kruusi peal on. Teades, et Detroidi lennujaamas on Starbucks täiesti esindatud, ei hakanud me eelnevalt kruusi nimel teekonda Detroiti ette võtma. Well... Lennujaamas oli Starbucksi kohvik teadmata ajaks suletud.
Avastasin oma rõõmuks, et vaatamata sellele, et lennujaamas on vaid kolm söögikohta avatud, saab lisaks burxidele ja hot dogidele ka salatit. Või noh, USA ettekujutust salatist (hunnik rohelisi lehti, kaks viilu kana, paar oliivi, mõni kurgiviil ja tops kastet). Võtsin siis karbitäie tervist ja vitamiine ning ühe väikese toorjuustukoogilõigu ning sain selle eest maksta 18 dollarit. Samal ajal oleks ma sama raha eest saanud näiteks kuus portsu kananagitsaid. Või 7 hot dogi... Pole siis ime, et suurelt välja pandud vaid kiirtoiduhinnad ning salati hind selgub alles kassas.
Olime omale viimaseks ööks broneerinud hotelli. Astusime läbi 30-kraadise ilma hotelliuksest sisse ning esimese asjana mõõdeti meie kehatemperatuuri. Otsaeest. Scottiga oli kõik korras, mulle öeldi number 101,1F (kui ka teie, nagu minagi, ei tea unepealt Celsiuse ja Fahrenheiti suhteid, siis see number teeb 38,4 kraadi Celsiuse järgi) ning teatati, et kui see minuti jooksul ei lange, siis tühistavad nad toabronni ära ja me vaadaku ise, kus magada saame. Kuna ma tean täpselt, kuidas ma ennast tunnen üle 38-kraadise palavikuga, siis olin veendunud, et tegemist on õuekuumusest tuleneva temperatuuriga ning juba pool minutit hiljem näitas nende kraadiklaas alla 100 ja saime tuppa minna. Ma olin küll kindel, et sellise palavaga otsaeest temperatuuri mõõtmine on selline idiootsus, et mu vererõhk lööb selle veel kõrgemaks, aga ilmselt siiski mitte. Tuba oli iseenesest mugav, aga vannituba ja tualett nii kõrgtehnoloogiline, et ilmselt jäid meil ainuüksi vetsupoti pooled funktsioonid testimata. Igal juhul ei kujuta ma omale ette, et veel kunagi soojendamata prill-lauda peaksin kasutama. Dushi all käies sai peegli puutetundliku paneeli abil telefonist muusika laekõlaritesse saata ning Nancy Sinatra saatel pead pesta.
Hea lugeja, kas sa teadsid, et on olemas selline asi nagu friteeritud hapukurk? Kui Scott omale "Hapukurgichipsid" tellimusse lisas, siis ma kujutasin ette tüüpilist friika- või chipsilaadungit, mis seekord siis hapukurgiga kaunistatud. Selgus, et siin riigis saab õlist kõik läbi lasta, sealhulgas hapukurgiviilud. Tõestuseks vaata ülevalt pilti.
Toiduteemal jätkates - sattusin ükspäev peekoni-kaneelirulli retsepti peale ning kuna meil oli nii jahu kui kaneeli, mis tulnuks ära tarbida, siis tellisime veel peekonit ning pean kinnitama, et koos vahtrasiirupiglasuuriga on tegemist täiesti suurepärase küpsetisega. Kuna me praegustes oludes suuremaid vastuvõtte ei korraldanud, vaid Rebecca käis korra külas, siis sai neid kaneelirulle meil siiski natuke liiga palju. Aga kuna Ruandas lapsed nälgivad, siis kõvaks läinud kahe rulli äraviskamise asemel lõikasin need viiludeks, leotasin muna-vahukoore-baileyse segus ning praadisin eriti vägevateks rüütliteks. Zero-waste at its best!
Konteinerisse laaditi ka kogu meie supermugav terrassimööbel, aga et viimased 4 päeva ei peaks tühja terrassi vaatama, siis iga hommik vedasime sinna mulle ainsa allesjäänud tugitooli (Scott kasutas meie kokkupandavat matkatooli) ning laudadeks kasutasime tühje pappkaste. McGyveri kodumaa ikkagi!
Kuigi ma poole kohaga kogun Starbucksi kruuse, siis Detroidi oma polnud mul siiani. See tundus alati natuke liiga tumedates toonides, aga nüüd otsustasin, et seekord tuleb ta minuga koju kaasa. Teadupärast müüb Starbucks oma kruuse vaid neis linnades ja riikides, mille kiri nimetatud kruusi peal on. Teades, et Detroidi lennujaamas on Starbucks täiesti esindatud, ei hakanud me eelnevalt kruusi nimel teekonda Detroiti ette võtma. Well... Lennujaamas oli Starbucksi kohvik teadmata ajaks suletud.
Avastasin oma rõõmuks, et vaatamata sellele, et lennujaamas on vaid kolm söögikohta avatud, saab lisaks burxidele ja hot dogidele ka salatit. Või noh, USA ettekujutust salatist (hunnik rohelisi lehti, kaks viilu kana, paar oliivi, mõni kurgiviil ja tops kastet). Võtsin siis karbitäie tervist ja vitamiine ning ühe väikese toorjuustukoogilõigu ning sain selle eest maksta 18 dollarit. Samal ajal oleks ma sama raha eest saanud näiteks kuus portsu kananagitsaid. Või 7 hot dogi... Pole siis ime, et suurelt välja pandud vaid kiirtoiduhinnad ning salati hind selgub alles kassas.
Olime omale viimaseks ööks broneerinud hotelli. Astusime läbi 30-kraadise ilma hotelliuksest sisse ning esimese asjana mõõdeti meie kehatemperatuuri. Otsaeest. Scottiga oli kõik korras, mulle öeldi number 101,1F (kui ka teie, nagu minagi, ei tea unepealt Celsiuse ja Fahrenheiti suhteid, siis see number teeb 38,4 kraadi Celsiuse järgi) ning teatati, et kui see minuti jooksul ei lange, siis tühistavad nad toabronni ära ja me vaadaku ise, kus magada saame. Kuna ma tean täpselt, kuidas ma ennast tunnen üle 38-kraadise palavikuga, siis olin veendunud, et tegemist on õuekuumusest tuleneva temperatuuriga ning juba pool minutit hiljem näitas nende kraadiklaas alla 100 ja saime tuppa minna. Ma olin küll kindel, et sellise palavaga otsaeest temperatuuri mõõtmine on selline idiootsus, et mu vererõhk lööb selle veel kõrgemaks, aga ilmselt siiski mitte. Tuba oli iseenesest mugav, aga vannituba ja tualett nii kõrgtehnoloogiline, et ilmselt jäid meil ainuüksi vetsupoti pooled funktsioonid testimata. Igal juhul ei kujuta ma omale ette, et veel kunagi soojendamata prill-lauda peaksin kasutama. Dushi all käies sai peegli puutetundliku paneeli abil telefonist muusika laekõlaritesse saata ning Nancy Sinatra saatel pead pesta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar