Kuna eilne hommikusöök meile muljet ei avaldanud, siis tänaseks olime brunchikoha välja valinud. Et mina aga päris kella 11ni ilma söögita vastu ei pea, tegime meie riadi einelas ka siiski kiire peatuse. Ja just täna otsustasid nad saia ja saia asemel pannkooke serveerida. Ja šokolaadikooki. Kuna ma ei osanud seda oodata, siis selleks hetkeks oli mul jogurt juba sisse hingatud.
Jalutasime taas läbi Medina tänavate väljavalitud kohvikusse ning võtsime katuseterrassil istet. See peen asutus pakkus valikuid, mida ei leia isegi igast Tallinna kohvikust. Nii sai üks meist värske bageli toorjuustu ja lõhega ning teine Islandi kaerapannkoogid puuviljade ja apelsiniõiemeega. Ja kohvi mandlipiimaga!
Et mitte astuda sama reha otsa kui eile hommikul, olime tänaseks eeskujulike turistidena omae korraliku päevaplaani teinud. Brunchile järgnes käik Bahia paleesse, mille sissepääsu eest maksis turist täpselt 7 korda rohkem kui kohalik. Elamus oli ilmselt sama mõlemal.
Üritasime järjekordselt rahulikult ringi jalutada, aga läks nagu tavaliselt - silmad kissis sellest suitsust ja heitgaasidest, mille kõik need prakitiliselt kinnises ruumis ringikihutavad mootorrattad sinna õhku paiskasid ning pidevalt valves olles, et jõuaks järgmisel ratturil eest ära hüpata, samal ajal müügimehi vältides, kes sulle kas oma nodi üritasid parseldada või siis täpselt teadsid, kuhu sa minema peaksid. Ja nende ettekujutus meile sobivast sihtkohast ei langenud kokku meie omaga. Scott rabas omale lõunaks mingi liha-köögiviljasegu, mis talle saia vahele pandi ja mis täitsa häst maitses kuuldavasti. Mina võtsin kõrvalt letist kana-mandlipastilla.
Enne õhtusööki käisime veel fotograafiamuuseumis, mille katuselt avanes taas kord erakordselt kaunis vaade Marrakechile ja mägedele.
Kuna õhtusöök oli meil broneeritud katuseterrassile, kust pidi ka hingematvalt kaunist päikeseloojangut nägema, siis rihtisime ennast sobivaks ajaks ka kohale. Vältimaks Allahivallatuid mõtteid, oli restoran targu paneelide ja taimedega ära varjanud kogu loojangu, jätnud aga see-eest vabaks "kõige parema vaate" ehk otse mosheele. Sõime kala cevichet, vähitortellonisid ja grillitud kaheksajalga.
Tagasiteel plaanisime Scottile veel jäätist võtta ning võtsime suuna sinna, kus me umbes mäletasime, et jäätis võiks olla. Selgus, et jäätist ei ole. Selle eest sain aga mina täiesti plaanivälise kunafa. Superhea oli, peaks ise ka uuesti tegema.
Jõudsime taas plaaniväliselt Jemaa el Fna väljakule ning hakkasime sealt siis riadi suunas jalutama. Kell oli oluliselt vähem kui eile ning eeldasime, et saame ilma igasuguste "see tänav on kinni" probleemideta kohale. Võta väravast. Taas olime sunnitud teise marsruudi valima ning kuigi mul hakkas nende Medina kitsaste ja käänuliste tänavatega juba mingi loogika looma, siis öösel pimedas kui kõik vaibapoed kinni, võib ikka järg käest minna. Mingi noormees juhatas siis meid ca 100 meetri jagu uuesti ree peale ning kui me tänasime ja juba tuttavas kohas edasi kõndisime, saime temalt teada, et parim tänu on väike raha. Kuna meil nii väikest raha polnud, mis 100 meetri jaoks sobilik oleks tundunud, siis sinna see jäigi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar