Hommik algas enne kukke ja koitu, sest mõni oli omale tööpäeva planeerinud. Kui koit kohale jõudis, siis olin juba vein ühes ja fotokas teises käes rannas ning vaatasin, kuidas päike silmapiiri tagant kerkis. Kella seitsme ajal käisin retseptsioonis omale kohvi toomas ning vaatasin ka lubatud basseini üle. Selleks oli keset parklat olev majake ujula ning väliterrassiga. Just see, mida ma alati soovinud olen - keset parklat lamamistoolidel päikest võtta, heitgaasi hingata ja vaadata, millistele autodele kajakad pihta saavad.
Peale kohvijoomist läksime linna, parkimise auto mugavalt otse piirkonna parima sõõrikukohviku ette ning astusime sisse, et enne vaatamisväärsustega tutvumist keha kinnitada. Väljusime hiigelsuure kaneelirull-sõõrikuga, mis oli kaetud paksu šokolaadikihiga ning kirsipirukaga. Sõõrik kadus nagu esimene lumi ning isegi sõrmed ei kleepunud, nii puhtaks said. Kirsipirukal polnud viga.
Esimeseks vaatamisväärsuseks oli esimene teele jäänud rand, kust vaatasime kuulsat Mackinaw silda, kogupikkusega ca 8km. Kõndisime rannaäärt mööda edasi kuni sillani. Käisime suveniiripoes ja silla all ning tegime seejärel ringi peale ülejäänud linnale. Ring ei tulnud pikk.
Pealelõunaks oli meil plaanis rattamatk Mackinac saarel ning nagu iga mõistlik turist, läksime enne seda sööma. Valituks sai kohalik pruulikoda, mille sööke internetis kiideti. Veel enne kui toitude tellimiseni jõudsime, lugesime menüü pealt, et soovituslik jootraha selle baari töötajatele oleks 8 dollarit ning lisaks võime oma tänulikkust maitsva toidu ja kohapeal pruulitud õlle eest väljendada ka joogiringi väljategemises saali- ja köögitöötajatele. Tellisime kahepeale kaks eelrooga - peekoni, sinihallitusjuustu, kana ja hapukoorega kaetud kartulikrõpsud ning veisetacod. Sellised kattega kartulid on siin riigis igapäevane või igamenüüne asi - friikad on üle valatud juustukastmega või siis nachod guacamole ja juustuga või antud juhul kartulikrõpsud kogu mainitud tavaariga. Kuidas seda kõike süüa, pole samuti keskmisele ameeriklasele mingi teema - näputoidud (või antud juhul käe- ja küünarnukitoidud, sest just sinnani voolab teinekord kaste) on siin täiesti tavalised. Nii tänulikud me kokkadele ja ettekandjale polnud, et soovitud 8 dollarit jootraha jätta ning tervele meeskonnale poole Põhja-Korea relvaeelarve eest jooke välja teha ning peale arve maksmist ning mõistliku jootraha jätmist läksime tagasi hotelli. Mõni meist tegi kerge uinaku.
Jõudsime sadamasse, laadisime ennast ja rattad laeva, istusime nagu viielised esiritta ning maabusime veerand tundi hiljem Mackinac saarel. Tegemist on autovaba saarega, kus liigutakse kas jalgsi, rattaga või hobustega. Rattalaenutus on ilmselt saare peamine sissetulek, sest päevane rattarent maksis 62 dollarit. Minu vanakooli Schwinn sai aga nii mitmeltki kiita. Alustasime saare idakaldast ning tegime esimese peatuse auguga kivi juures, kus avanesid kaunid vaated selgele rohekassinisele veele ning valgetele randadele. Valisime omale ühe välja ning sõitsime sinna. Põhjamaal üleskasvanu käis ka kiirelt ujumas, misjärel tegime ka kerge eine. Sõitsime edasi, vaatasime Mackinaw silda ning veendusime, et läänekaldal on vesi märksa sogasem. Kõndisime veel üles mäkke ning võtsime seejärel suuna tagasi sadamalinna. Sealt tegime veel kiire pedaalimise Grand Hotelli terrassile, kus saime õues imetleda vaateid, mida viimase hetke sooduspakkumist (350 dollarit tuba) kasutanud külastajad said teha oma akendest. Vaatasime rannas päikeseloojangut, ostsime fudge'i (pehme maiustus) ning siirdusime sadamasse, et eelviimase praamiga tagasi sõita.
Ma olin enne siiatulekut kindel, et 4. juulil näen ma kõige vägevamat ilutulestikku ever, aga selgus, et Ann Arbor ülikoolilinnana sellisest tilu-lilust ei hooli ning seega lasti taevasse vaid eraisikute poolt paar üksikut raketti. Täna aga, vahetult enne randumist, pandi aga kaldal kõikidele rakettidele tuli alla ning sadamasse seilates ja veel tükk aega kaldalgi saime vaadata väga võimsat ilutulestikku.
Peale kohvijoomist läksime linna, parkimise auto mugavalt otse piirkonna parima sõõrikukohviku ette ning astusime sisse, et enne vaatamisväärsustega tutvumist keha kinnitada. Väljusime hiigelsuure kaneelirull-sõõrikuga, mis oli kaetud paksu šokolaadikihiga ning kirsipirukaga. Sõõrik kadus nagu esimene lumi ning isegi sõrmed ei kleepunud, nii puhtaks said. Kirsipirukal polnud viga.
Esimeseks vaatamisväärsuseks oli esimene teele jäänud rand, kust vaatasime kuulsat Mackinaw silda, kogupikkusega ca 8km. Kõndisime rannaäärt mööda edasi kuni sillani. Käisime suveniiripoes ja silla all ning tegime seejärel ringi peale ülejäänud linnale. Ring ei tulnud pikk.
Pealelõunaks oli meil plaanis rattamatk Mackinac saarel ning nagu iga mõistlik turist, läksime enne seda sööma. Valituks sai kohalik pruulikoda, mille sööke internetis kiideti. Veel enne kui toitude tellimiseni jõudsime, lugesime menüü pealt, et soovituslik jootraha selle baari töötajatele oleks 8 dollarit ning lisaks võime oma tänulikkust maitsva toidu ja kohapeal pruulitud õlle eest väljendada ka joogiringi väljategemises saali- ja köögitöötajatele. Tellisime kahepeale kaks eelrooga - peekoni, sinihallitusjuustu, kana ja hapukoorega kaetud kartulikrõpsud ning veisetacod. Sellised kattega kartulid on siin riigis igapäevane või igamenüüne asi - friikad on üle valatud juustukastmega või siis nachod guacamole ja juustuga või antud juhul kartulikrõpsud kogu mainitud tavaariga. Kuidas seda kõike süüa, pole samuti keskmisele ameeriklasele mingi teema - näputoidud (või antud juhul käe- ja küünarnukitoidud, sest just sinnani voolab teinekord kaste) on siin täiesti tavalised. Nii tänulikud me kokkadele ja ettekandjale polnud, et soovitud 8 dollarit jootraha jätta ning tervele meeskonnale poole Põhja-Korea relvaeelarve eest jooke välja teha ning peale arve maksmist ning mõistliku jootraha jätmist läksime tagasi hotelli. Mõni meist tegi kerge uinaku.
Jõudsime sadamasse, laadisime ennast ja rattad laeva, istusime nagu viielised esiritta ning maabusime veerand tundi hiljem Mackinac saarel. Tegemist on autovaba saarega, kus liigutakse kas jalgsi, rattaga või hobustega. Rattalaenutus on ilmselt saare peamine sissetulek, sest päevane rattarent maksis 62 dollarit. Minu vanakooli Schwinn sai aga nii mitmeltki kiita. Alustasime saare idakaldast ning tegime esimese peatuse auguga kivi juures, kus avanesid kaunid vaated selgele rohekassinisele veele ning valgetele randadele. Valisime omale ühe välja ning sõitsime sinna. Põhjamaal üleskasvanu käis ka kiirelt ujumas, misjärel tegime ka kerge eine. Sõitsime edasi, vaatasime Mackinaw silda ning veendusime, et läänekaldal on vesi märksa sogasem. Kõndisime veel üles mäkke ning võtsime seejärel suuna tagasi sadamalinna. Sealt tegime veel kiire pedaalimise Grand Hotelli terrassile, kus saime õues imetleda vaateid, mida viimase hetke sooduspakkumist (350 dollarit tuba) kasutanud külastajad said teha oma akendest. Vaatasime rannas päikeseloojangut, ostsime fudge'i (pehme maiustus) ning siirdusime sadamasse, et eelviimase praamiga tagasi sõita.
Ma olin enne siiatulekut kindel, et 4. juulil näen ma kõige vägevamat ilutulestikku ever, aga selgus, et Ann Arbor ülikoolilinnana sellisest tilu-lilust ei hooli ning seega lasti taevasse vaid eraisikute poolt paar üksikut raketti. Täna aga, vahetult enne randumist, pandi aga kaldal kõikidele rakettidele tuli alla ning sadamasse seilates ja veel tükk aega kaldalgi saime vaadata väga võimsat ilutulestikku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar