Neljapäeva lõuna ajal pakkisime asjad, plaanisime kell üks välja sõita, sõitsime pool kaks välja, käisime poes, keerasime auto nina põhja ning seejärel otsa ringi. Selgus, et olime jahutuskoti maha unustanud. Kott autosse laaditud, asusime 14:45 uuesti teele. Paari tunni pärast tegime teele jäänud järve ääres peatuse, et kerge eine võtta. Astusime autost välja ning ... kohe sisse tagasi. Otsisime kotipõhjast kõige soojemad riided välja ning katsetasime uuesti. Tuul tahtis küll järvele viia, aga piknik sai peetud ning sõitsime edasi Harbor Springsi. See oli mulle eelmisest reisist meelde jäänud kui eriti armas unine väikelinn ning nüüd, turismi kõrghooajal oli see täis kõiki neid rikkaid, kes oma jahtidega sadamasse tõmbavad ja siis nagu Miami Vice'ist väljaastununa tänavamuusikuid kuulavad või brändit rüüpavad.
Suhteliselt päikeseloojangu ajaks jõudsime hotelli ning vaatamata sellele, et me ei kasutanud võimalust, mida hotell meile vahepeal meili teel pakkus (upgrade'i oma tuba vaid 55USD eest üheseks toaks), saime parema toa kui oleksime osanud oodata - otse järvepoolses otsas, rõduga ning vaatega nii Mackinaw sillale kui päikesetõusule.
Kuna Scott oli natuke rahuolematu koristamata vannitoa osas, kus erinevatel pindadel vedelesid juuksekarvad ning põrand oli sodi täis, siis saime vastu veel parema asukohaga toa, kus juuksekarvu oli ainult vannitoa ukse peal.
Suhteliselt päikeseloojangu ajaks jõudsime hotelli ning vaatamata sellele, et me ei kasutanud võimalust, mida hotell meile vahepeal meili teel pakkus (upgrade'i oma tuba vaid 55USD eest üheseks toaks), saime parema toa kui oleksime osanud oodata - otse järvepoolses otsas, rõduga ning vaatega nii Mackinaw sillale kui päikesetõusule.
Kuna Scott oli natuke rahuolematu koristamata vannitoa osas, kus erinevatel pindadel vedelesid juuksekarvad ning põrand oli sodi täis, siis saime vastu veel parema asukohaga toa, kus juuksekarvu oli ainult vannitoa ukse peal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar