Hea lojaalne lugeja, kas sa mäletad mu ühest varasemast postitusest, mis on Michigani pealinn? Ei, see pole Detroit. Ja see on tõepoolest see Lansing, millest keegi teine peale Lansingi ja selle lähiümbruse kuulnudki pole. Aga mitte Lansingist, kuhu ma siiani isegi jõudnud ei ole, ei plaaninud ma kirjutada. Vaid Detroidist, mis saab minu meelest siin blogis põhjendamatult vähe tähelepanu, aga on äärmiselt äge linn.
Esiteks on siin nii palju mahajäetut - tehaseid, linnajagusid, peavaksal, pangahooneid südalinnas ja põhimõtteliselt kaks kolmandikku linnast, eksole. Teiseks saab Detroidi jõe kaldal ja Belle Isle saarel Kanadat peaaegu näpuga katsuda. Kanadasse saaks üle silla või läbi tunneli ka päevaks-paariks kohale minna, aga kuna mul puudub usk Ühendriikide immigratsiooni, siis ma pigem ei testiks seda. Seega vaatame endiselt Kanadat üle jõe.
Detroidis on ka mu lemmik brunchikoht. See on see, kus ma ei pea menüüd lugema ja 16 erineva pannkoogivirna, 7 vahvli, 20+ omlettide ja erinevate burkside vahel valima, vaid saan lauda istuda ja oma lõhebennyd tellida. Ehk need tõenäoliselt siin blogis juba kiitasaanud inglise muffini (miks nad seda saia muffiniks nimetavad, ma ei tea) peale on pandud toorjuust, suitsulõhe, kapparid, pošeeritud muna ja see on ülevalatud hollandi kastmega. Ja selliseid asju on taldrikul kaks, saatjaks kas lehtsalat või majafriikad. Ülihea!
Otsustasime seekord mitte keskenduda mahajäetud hoonetele (nagu tavaliselt), vaid selle asemel ennast hoopis kultuuriliselt harida ning väljanäitusele minna. Kesklinnast mitte kaugel asub Heidelberg Project. Aastal 1986 naases projektile alguse pannud kunstnik tänavale, kus ta omal ajal üles kasvas ning leidis selle eest praktiliselt hävinuna. Olleks lisaks veel oma kolm venda tänavavägivallale kaotanud, soovitas ta vanaisa tal massist erineda ning relva asemel pintsli haarata. Järgneva paari aasta jooksul värvis ta maju, tassis mahajäetud majadest välja sinnajäetud kola, pani selle kola erinevatesse virnadesse ja kinnistutele ning Heidelbergi Projekt oli alguse saanud. Praeguseks panustavad vanade jalatsite, mänguasjade ja kõige muu mõeldavaga mitmed erinevad kunstnikud. Näiteks on seal "Noa laev", kus paat on kuhjaga täis hiigelsuuri pehmeid ning praeguseks läbivettinud ja varsti ilmselt ka sammalduma hakkavaid karvaseid mänguloomi.
Peale nimetatud kunstinäitust, kus meil oli võimalik paar sõna vahetada ka suhteliselt sõnaahtra kunstniku endaga, läksime jõe äärde, istusima rataste selga ning tegime 10km piki jõeäärt ja tagasi. Positiivse poole pealt said mõlemad pooled ühtlaselt punaseks.
Viimane peatus enne kojutulekut oli Detroidi idaturg, kust ostsime hooajale sobivalt tomateid, õunu, virsikuid ja lambaliha. Lisaks oli seal poolakatel oma lett, kust oleks keset suve saanud praetud pelmeene, erinevaid hiigelvorste ning hapukapsast.
Esiteks on siin nii palju mahajäetut - tehaseid, linnajagusid, peavaksal, pangahooneid südalinnas ja põhimõtteliselt kaks kolmandikku linnast, eksole. Teiseks saab Detroidi jõe kaldal ja Belle Isle saarel Kanadat peaaegu näpuga katsuda. Kanadasse saaks üle silla või läbi tunneli ka päevaks-paariks kohale minna, aga kuna mul puudub usk Ühendriikide immigratsiooni, siis ma pigem ei testiks seda. Seega vaatame endiselt Kanadat üle jõe.
Detroidis on ka mu lemmik brunchikoht. See on see, kus ma ei pea menüüd lugema ja 16 erineva pannkoogivirna, 7 vahvli, 20+ omlettide ja erinevate burkside vahel valima, vaid saan lauda istuda ja oma lõhebennyd tellida. Ehk need tõenäoliselt siin blogis juba kiitasaanud inglise muffini (miks nad seda saia muffiniks nimetavad, ma ei tea) peale on pandud toorjuust, suitsulõhe, kapparid, pošeeritud muna ja see on ülevalatud hollandi kastmega. Ja selliseid asju on taldrikul kaks, saatjaks kas lehtsalat või majafriikad. Ülihea!
Otsustasime seekord mitte keskenduda mahajäetud hoonetele (nagu tavaliselt), vaid selle asemel ennast hoopis kultuuriliselt harida ning väljanäitusele minna. Kesklinnast mitte kaugel asub Heidelberg Project. Aastal 1986 naases projektile alguse pannud kunstnik tänavale, kus ta omal ajal üles kasvas ning leidis selle eest praktiliselt hävinuna. Olleks lisaks veel oma kolm venda tänavavägivallale kaotanud, soovitas ta vanaisa tal massist erineda ning relva asemel pintsli haarata. Järgneva paari aasta jooksul värvis ta maju, tassis mahajäetud majadest välja sinnajäetud kola, pani selle kola erinevatesse virnadesse ja kinnistutele ning Heidelbergi Projekt oli alguse saanud. Praeguseks panustavad vanade jalatsite, mänguasjade ja kõige muu mõeldavaga mitmed erinevad kunstnikud. Näiteks on seal "Noa laev", kus paat on kuhjaga täis hiigelsuuri pehmeid ning praeguseks läbivettinud ja varsti ilmselt ka sammalduma hakkavaid karvaseid mänguloomi.
Peale nimetatud kunstinäitust, kus meil oli võimalik paar sõna vahetada ka suhteliselt sõnaahtra kunstniku endaga, läksime jõe äärde, istusima rataste selga ning tegime 10km piki jõeäärt ja tagasi. Positiivse poole pealt said mõlemad pooled ühtlaselt punaseks.
Viimane peatus enne kojutulekut oli Detroidi idaturg, kust ostsime hooajale sobivalt tomateid, õunu, virsikuid ja lambaliha. Lisaks oli seal poolakatel oma lett, kust oleks keset suve saanud praetud pelmeene, erinevaid hiigelvorste ning hapukapsast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar