Go Blue. Ühiskonna alamkiht.

See oli vist Bill Bryson, kes ühes oma raamatus mainis, et USAs sõidab bussidega vaid nii vaene kontingent, et sellest järgmine samm oleks kogu oma maise vara plastikaatkotiga kaasas tassimine. Siin linnas poleks bussiliiklusel väga vigagi, enamasti on tegemist suhteliselt erasõiduga, kui nad arvestaks oma bussigraafikutesse ka tipptunni liikluse - eraldi bussirajad on siin sama utoopiline idee kui sõiduteed ületada sooviv jalakäija. Täna näiteks tulin otse kaubanduskeskuse ees bussi pealt maha, aga, et üle tee keskuse poole ka saada, tuli paarisaja meetri kaugusel oleva sebrani kõndida. Ja siis tagasi. Ja kui nüüd veel bussijuhid ise ka sellest peatuste nõudmise kontseptsioonist aru saaksid, võiks bussiliiklus siin ülikoolilinnas täiesti arvestatavaks transpordiviisiks muutuda. Täna sõitis juht näiteks kahest peatusest, kus ma trossi tirisin ning kellad ja viled kõik tööle panin, lihtsalt mööda ja peatus alles nii kaugel, et mul oli sealt peatusest lõpuks koju pikem maa kui sellest oleks olnud, kus ma peale läksin. Iseenesest ei saa talle ju pahaks panna - bussipeatust tähistab vaid üks posti küljes olev märk, mille peale on joonistatud buss ja inimene ning kirjutatud number 969-0400. Sellega piirdub kogu informatiivne osa nii liinide kui kellaaegade osas. Samuti pole ei bussitaskuid, ootepaviljone ega istepinke. Tihtipeale on see märk lihtsalt muru sisse pistetud.

Aga üldiselt maksan bussi eest umbes 5 korda vähem kui Uberi eest tuleks välja käia, ka bussis on konditsioneer, mõlemas olen suure tõenäosusega ainus sõitja ning lisaks ei taha bussijuht kunagi teada, kuidas mul läheb ja kust ma pärit olen. Win!