Kõvad planeerijad nagu me oleme, tegime hommikukohvi kõrvale Google Mapsi lahti ja panime päevase plaani kaardil paika. Suurem plaan oli ületada Mackinaw kuulus sild ning veeta päev "Ülemisel Poolsaarel". Googli abiga sai kiirelt selgeks, et peamiselt ootab meid seal ees loodus, palju metsa, rannariba ning kaunis vaated metsale, randadele ja Kanadale. Päeva peale selgus ka, et lisaks loodusele ootavad meid seal linnade nime all väiksemat sorti külakesed.
Käisin hommikul ujumas, panime riidesse ning võtsime suuna sõõrikukohvikule. Varusime omale erinevaid värskeid küpsetisi ning asusime ületama seda silda, mida eile mitme nurga alt vaadatud sai. Peale silda oli plaanis esimene vaatamisväärsus, milleks oli Castle Rock. Tegemist on mäe otsas asuva suure kiviga, millelt avanevad lõputud vaated metsadele, sillale ja Mackinaw linnale. Vaadeteni jõudmiseks kulus üle 200 trepiastme ning rohkelt higi. Vähemalt sai kogu see vaev juba mainitud vaadete näol tasutud.
Järgmisena oli plaanis põige metropoli ehk Sault Ste. Marie'sse, mis on Ülemise Poolsaare suuruselt teine linn. Üks vanemaid asustusi keskläänes pidi pakkuma elamusi nii gurmaanidele kui ka lüüsikruiisihuvilistele. Pealiskaudsete turistidena pidasime piisavaks vaadata lüüse platvormi pealt ning mitte nende vahel laevaga ringi kruiisida. Ühtlasi viskasime pilgu peale ka teisel pool lüüse asuvale Kanadale ning läksime linna peale. Olime targu ratastega, et suurlinnas kandu villi ei peaks kõndima ning ca veerand tunniga oli linnale ring peale kihutatud. Hakkasime tegelema olulisemaga ehk söögikoha otsimisega. Astusime sisse mingisse ägeda nime aga mageda kujundusega kohvikusse ning olime juba peaaegu otsa ringi keeramas kui otsustasime siiski ka menüüga tutvuda ning peale umbes 50 võiku läbilugemist otsustasime, et leiame omale sobiva küll. Jäime mõlemad oma võileibadega äärmiselt rahule ning minu jääkohv oli ka nagu päris. Erinevalt mõnest varasemast korrast, kus mulle on jääkohvi nime all serveeritud kas jääkuubikutega segatud musta kohvi või siis õrna kohvimaitsega pehmet jäätist.
Et täiskõhuga mitte üle pingutada, keerasime sisse esimesse kaunisse randa ning lasime seal pooltunnikese leiba luusse lainemüha kuulates.
Kuna Ülemine Poolsaar on äärmiselt kauni loodusega, pidasime heaks mõtteks ka mõnele matkarajale minna. Valituks sai üks järveäärne rada, mis pidi raja edukalt läbinutele pakkuma muuhulgas maalilisi vaateid. Kõndisime trepist alla ning hakkasime mööda metsarada liikuma. Üsna varsti hakkas meid saatma lainekohin ning lootus, et järgmise põõsa tagant avaneb meile lubatud pitoreskne vaade valgele liivarannale ning vahuste laineharjadega järvele. Looda edasi! Peatselt olime sunnitud ka tempot tõstma ning kergele sörgile üle minema, sest vastasel korral oleks kohalikud sääsed meid elusalt söönud. Kihutasime seda suvalist metsaalust mööda edasi, vaatasime kaarti, et kohe-kohe oleme seal kolmnurgas, kus jõgi suubub järve ning kogu seda ilu saab vaadata rustikaalse silla pealt. Nii enam-vähem ka oli. Jõudsime läbi viimase võsajupi sillani, millele pääs oli laudadega kinni löödud. Kuna entusiastlikku matkajat selline pisiasi ei häiri, ronisime üle ning vaatasime sillalt kõige tavalisemat võsassekasvanud jõeäärt. Varustasime ennast sääskede peletamiseks suurema pundi sõnajalgadega ning pistsime jooksu. Viimase kolmandiku peale jõudes tulid meile vastu kaks naisterahvast, kes lootusrikkalt küsisid, et kas nad on "peaaegu kohal". Kinnitasime neile, et nad ei ole, andsime värvika pildi sellest, mis neid teel ja ees ootab kui nad üldse peaks kohale jõudma ning jätsime nad metsa alla valikuid tegema. Ilmselt uskusid nad, et me lihtsalt üritame osariigi maalilisemaid privaatrandu vaid enda teada hoida ning suundusid siiski retke jätkama. Paras neile!
Kuna kell hakkas juba hilist pealelõunat näitama, otsustasime koskede juurde mitte minna ning otse Paradiisi sõita, mis lubas samuti, et ükski gurmaan nälga ega loodushuviline elamusteta ei jää. Paradiis, nagu selgus, oli külake umbes kümnekonna maja, kalarestorani, toidupoe ja kalaputkaga. Võtsime viimatinimetatust omale portsu värsket praekala ning Scott ka viineripiruka ja kui peale meid poleks sinna turistidehord nelja reisiselli näol kohale vajunud, oleksime vennal poe kala tühjaks ostnud.
Whitefish Point või otse koju tagasi? Kuna Google Maps lubas, et 16 minutiga oleme kohal, et nautida kauneid vaateid Suurjärvele ning ka tuletorni, otsustasime seal siiski ära käia. Tegemist on poolsaare tipuga, kust näeb küll kaunist randa, Suurjärve ja Kanadat, aga ühtlasi on see tipp ka täiesti tuulte meelevallas ning kuna ka tuletorn oli selleks ajaks lukus, siis istusime tagasi autosse ja võtsime suuna Mackinaw linna poole. Vahetult enne silda näitas üks suunaviit "Sillavaate" poole ning tegime kummide vilinal parempöörde. Vaade sillale oli tõesti kaunis.
Mackinaw linn asub Alumise Michigani põhjatipus ning seega saab seal näha nii imelisi päikesetõuse kui ka -loojanguid. Otse järvest ja järve. Hüppasime hotelli juures rataste selga ning pedaalisime randa. Vaatasime silla taha loojuvat päikest, kajakaid, selfisid tegevaid turiste ning läksime lõpuks tagasi hotelli, et rõdul veel kerge õhtueine võtta.
Käisin hommikul ujumas, panime riidesse ning võtsime suuna sõõrikukohvikule. Varusime omale erinevaid värskeid küpsetisi ning asusime ületama seda silda, mida eile mitme nurga alt vaadatud sai. Peale silda oli plaanis esimene vaatamisväärsus, milleks oli Castle Rock. Tegemist on mäe otsas asuva suure kiviga, millelt avanevad lõputud vaated metsadele, sillale ja Mackinaw linnale. Vaadeteni jõudmiseks kulus üle 200 trepiastme ning rohkelt higi. Vähemalt sai kogu see vaev juba mainitud vaadete näol tasutud.
Järgmisena oli plaanis põige metropoli ehk Sault Ste. Marie'sse, mis on Ülemise Poolsaare suuruselt teine linn. Üks vanemaid asustusi keskläänes pidi pakkuma elamusi nii gurmaanidele kui ka lüüsikruiisihuvilistele. Pealiskaudsete turistidena pidasime piisavaks vaadata lüüse platvormi pealt ning mitte nende vahel laevaga ringi kruiisida. Ühtlasi viskasime pilgu peale ka teisel pool lüüse asuvale Kanadale ning läksime linna peale. Olime targu ratastega, et suurlinnas kandu villi ei peaks kõndima ning ca veerand tunniga oli linnale ring peale kihutatud. Hakkasime tegelema olulisemaga ehk söögikoha otsimisega. Astusime sisse mingisse ägeda nime aga mageda kujundusega kohvikusse ning olime juba peaaegu otsa ringi keeramas kui otsustasime siiski ka menüüga tutvuda ning peale umbes 50 võiku läbilugemist otsustasime, et leiame omale sobiva küll. Jäime mõlemad oma võileibadega äärmiselt rahule ning minu jääkohv oli ka nagu päris. Erinevalt mõnest varasemast korrast, kus mulle on jääkohvi nime all serveeritud kas jääkuubikutega segatud musta kohvi või siis õrna kohvimaitsega pehmet jäätist.
Et täiskõhuga mitte üle pingutada, keerasime sisse esimesse kaunisse randa ning lasime seal pooltunnikese leiba luusse lainemüha kuulates.
Kuna Ülemine Poolsaar on äärmiselt kauni loodusega, pidasime heaks mõtteks ka mõnele matkarajale minna. Valituks sai üks järveäärne rada, mis pidi raja edukalt läbinutele pakkuma muuhulgas maalilisi vaateid. Kõndisime trepist alla ning hakkasime mööda metsarada liikuma. Üsna varsti hakkas meid saatma lainekohin ning lootus, et järgmise põõsa tagant avaneb meile lubatud pitoreskne vaade valgele liivarannale ning vahuste laineharjadega järvele. Looda edasi! Peatselt olime sunnitud ka tempot tõstma ning kergele sörgile üle minema, sest vastasel korral oleks kohalikud sääsed meid elusalt söönud. Kihutasime seda suvalist metsaalust mööda edasi, vaatasime kaarti, et kohe-kohe oleme seal kolmnurgas, kus jõgi suubub järve ning kogu seda ilu saab vaadata rustikaalse silla pealt. Nii enam-vähem ka oli. Jõudsime läbi viimase võsajupi sillani, millele pääs oli laudadega kinni löödud. Kuna entusiastlikku matkajat selline pisiasi ei häiri, ronisime üle ning vaatasime sillalt kõige tavalisemat võsassekasvanud jõeäärt. Varustasime ennast sääskede peletamiseks suurema pundi sõnajalgadega ning pistsime jooksu. Viimase kolmandiku peale jõudes tulid meile vastu kaks naisterahvast, kes lootusrikkalt küsisid, et kas nad on "peaaegu kohal". Kinnitasime neile, et nad ei ole, andsime värvika pildi sellest, mis neid teel ja ees ootab kui nad üldse peaks kohale jõudma ning jätsime nad metsa alla valikuid tegema. Ilmselt uskusid nad, et me lihtsalt üritame osariigi maalilisemaid privaatrandu vaid enda teada hoida ning suundusid siiski retke jätkama. Paras neile!
Kuna kell hakkas juba hilist pealelõunat näitama, otsustasime koskede juurde mitte minna ning otse Paradiisi sõita, mis lubas samuti, et ükski gurmaan nälga ega loodushuviline elamusteta ei jää. Paradiis, nagu selgus, oli külake umbes kümnekonna maja, kalarestorani, toidupoe ja kalaputkaga. Võtsime viimatinimetatust omale portsu värsket praekala ning Scott ka viineripiruka ja kui peale meid poleks sinna turistidehord nelja reisiselli näol kohale vajunud, oleksime vennal poe kala tühjaks ostnud.
Whitefish Point või otse koju tagasi? Kuna Google Maps lubas, et 16 minutiga oleme kohal, et nautida kauneid vaateid Suurjärvele ning ka tuletorni, otsustasime seal siiski ära käia. Tegemist on poolsaare tipuga, kust näeb küll kaunist randa, Suurjärve ja Kanadat, aga ühtlasi on see tipp ka täiesti tuulte meelevallas ning kuna ka tuletorn oli selleks ajaks lukus, siis istusime tagasi autosse ja võtsime suuna Mackinaw linna poole. Vahetult enne silda näitas üks suunaviit "Sillavaate" poole ning tegime kummide vilinal parempöörde. Vaade sillale oli tõesti kaunis.
Mackinaw linn asub Alumise Michigani põhjatipus ning seega saab seal näha nii imelisi päikesetõuse kui ka -loojanguid. Otse järvest ja järve. Hüppasime hotelli juures rataste selga ning pedaalisime randa. Vaatasime silla taha loojuvat päikest, kajakaid, selfisid tegevaid turiste ning läksime lõpuks tagasi hotelli, et rõdul veel kerge õhtueine võtta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar