Up North. Kirss tordil.

Kuna hommikusöök olla päeva olulisim eine, siis alustasime päeva piirkonna parimas dineris. Tellisime omale taas keskmise ameeriklase hommikueine kahepeale ning saime liuatäie süüa: mune, peekonit, sai hakklihakastmega, praekartulid ja viil apelsini. Selle kõige peale mahtus ka lõik suurepärast kirsipirukat. Ilmselgelt teab see diner oma võimekust ja väärtusi, sest isegi kodulehel on neil kirjas, et kuigi vahest võib järjekord pikk tunduda, läheb see kiirelt. Teenindajad paistavad olevat saanud ka parima kiirusekoolituse, sest veel enne kui viimase kartuli suhu jõuame pista, on ettekandja jõudnud võtta meie desserditellimuse ning tühja liua kööki viinud. Ajame pirukataldrikult veel viimast kirssi taga kui arve on juba lauale pandud ja meile kaunist päeva jätku soovitud.

Kaunis päev jätkus Cheboyganis, kus pidi olema ilus rand ning matkarada. Kui olime ranna leidmise osas juba alla andnud, jõudsime lõpuks paljutõotavasse parklasse, kust omakorda siis pompöössetest sanitaarruumidest ja tühjast kohvikust mööda nimetatud randa. Rannaks oli väike sodi täis liivariba, kus 60 meetri kiiruskatseks oleks tulnud ümber pöörata ning teistpidi ka tagasi liduda. Matkarajaga läks natuke paremini, saime metsa all kena jalutuskäigu teha ning leidsime ka privaatse valge liivaga ranna, kus oli täpselt ruumi romantiliseks üksteise külge liibunud seismiseks ning järvevaate nautimiseks.

Tegime teel veel kiire pikniku, lillekorjamise ja shoppingu ning sõitsime koju.