Suvel küsisin Scottilt, et kas ta Eestis olles kuhugi saarele ka tahab minna. Olles äsja lugenud raamatut jänki seiklustest Hiiumaal, oli ta vägagi huvitatud nimetatud saare väisamisest. Ostsime piletid augusti esimeseks nädalavahetuseks. Hakkasin siis majutust otsima ning kuna mulle meenus, et Mändjala kämping oli väga kauni männimetsa all, vaatasin alustuseks seda. Paraku olid kaks ainsat vetsuga maja juba ära broneeritud ning meil kummalgi polnud tahtmist duši alla või pissile minekuks ennast kuhugi teise metsaserva sättida. Lisaks oli seal majutuse hinnas vaid üks dušš päevas, kui tahad ennast rohkem pesta, saad kassast žetoone osta. Panin siis hoopis AirBNBs ühe majakese kinni. Kui ma Gerlile Mändjala kohta nördimust jagasin, sest noh, jagatud nördimus on ainult pool nördimust, siis oli ta natuke segaduses ja uuris, et miks ma Hiiumaale minnes üldse majutust Saaremaale otsin. Ilmselt tasub vahest ära, et pesemisolude osas nõudlik olla.
Reede hommikul asusime teele ning esimese asjana läksime Puhtulaiule. Kuna ma olin seda reklaaminud kui maist paradiisi, siis tundus täiesti mõistlik Saaremaa sadam Hiiumaa tee peale jätta. Ma polnud Puhtulaiul vist ligi kümmekond aastat käinud ja võib julgelt väita, et vanasti oli rohi rohelisem ja Puhtulaid maagilisem. Sõitsime Haapsallu, et seal keha kinnitada ja rannapromenaadil jalutada. Valituks sai Hapsal Dietrich, kus me sõime parimaid kooke ever. Koogiletti nähes kaalusime isegi kõik käigud omale kookidest kokku panna, aga võtsime alustuseks siiski kitsejuustusalati ja lõhe-mangosalati. Ning veetsime seejärel 2 suurepärast minutit šokolaadi-mustika- ning maasika-pistaatsikakooke neelates.
Jalutasime veel tuulisel rannal ning sõitsime ära sadamasse. Hiiumaal sättisime ennast oma kodumajutusse sisse, käisime Käina suurimas toidupoes, kus panime omale piknikukorvi kokku ja võtsime suuna Kassarisse. Jalutasime mööda Sääretirpi ja vaatasime ühel pool päikeseloojangut ning teisel pool loojangukumas merd. Istusime lõpuks randa maha, pidasime piknikku, nautisime vaateid ja kuulasime vaikust.
Reede hommikul asusime teele ning esimese asjana läksime Puhtulaiule. Kuna ma olin seda reklaaminud kui maist paradiisi, siis tundus täiesti mõistlik Saaremaa sadam Hiiumaa tee peale jätta. Ma polnud Puhtulaiul vist ligi kümmekond aastat käinud ja võib julgelt väita, et vanasti oli rohi rohelisem ja Puhtulaid maagilisem. Sõitsime Haapsallu, et seal keha kinnitada ja rannapromenaadil jalutada. Valituks sai Hapsal Dietrich, kus me sõime parimaid kooke ever. Koogiletti nähes kaalusime isegi kõik käigud omale kookidest kokku panna, aga võtsime alustuseks siiski kitsejuustusalati ja lõhe-mangosalati. Ning veetsime seejärel 2 suurepärast minutit šokolaadi-mustika- ning maasika-pistaatsikakooke neelates.
Jalutasime veel tuulisel rannal ning sõitsime ära sadamasse. Hiiumaal sättisime ennast oma kodumajutusse sisse, käisime Käina suurimas toidupoes, kus panime omale piknikukorvi kokku ja võtsime suuna Kassarisse. Jalutasime mööda Sääretirpi ja vaatasime ühel pool päikeseloojangut ning teisel pool loojangukumas merd. Istusime lõpuks randa maha, pidasime piknikku, nautisime vaateid ja kuulasime vaikust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar