pühapäev, 11. august 2019

Vilnius. Püha pontšik.
















Eile avastasime, et pealinna parim pontšikubaar "Püha pontšik" / "Holy donut" on meil kohe ümber nurga ning veel enne kui uksed avati, olime me juba ootel. Järgneva viieteistkümne minuti jooksul suutsime omale nende kümnete ja kümnete sõõrikute hulgast ka sobivad välja valida ning enda taha täiesti arvestatava järjekorra tekitada. Lisasime mulle veel Benedikti munad ning saime lauda istuda. Scott valis peekoni- ja vahtrasiirupiga ning laimiga sõõrikud, mina kirssidega.

Peale hommikusööki kõndisime Frank Zappa monumendi juurde, kus oli seinale kirjutatud ka igati asjalik hoiatus, et kollast lund ei tasu süüa. Jalutasime veel vanalinnas, käisime raamatutänaval ning vaatasime lipuvahetust parlamendi juures, kus kahele turistile (jep, meile) tehti märkus vales kohas istumise kohta ning ühele sõdurile kehva rühi kohta. Ühe maja fassaadil vaatasime ka püüdlikult vettepandud kunstlilli... Peatänaval oli parajasti "Õhtusöök taevas" kraana ja laud ning sattusime sellest taas mööduma just siis kui järgmine punt taevasse tõsteti... ning kohe ka alla toodi, sest ühele meesterahvale oli see liig. Kõndisime seepeale taas Užupisse, et kerge lõuna süüa. Scott võttis gazpacho ning mina peedi-keefirisupi ja sõrnikud. Superluks.

Kuna tänase päeva plaan oli pisut alternatiivsem Vilnius, siis panime oma marsruudi tänavakunsti järgi paika. Raudteejaama lähedal asub baar, mille seinal võib näha Brežnevi ja Honeckeri suudluse tänapäevast satiirilist versiooni, kus nimetatud tegelased on asendatud Trumpi ja Putiniga. Nimetatud baari ees on suur kiri Let's make Empathy great again, mille ette on omakorda pandud Trumpi lapsepõlve kuju. Käisime ka raudteejaamas ning tegime seejärel aega parajaks vanalinna servas asuvas rannabaaris.

Enne lennujaama tegime veel kiire peatuse IKEAs, et osta Scottile kontoritool ning mulle mõned silikoonspaatlid ning olime taas selles igavesti hallis lennujaamas. Andsime oma kahes jupis oleva tooli pagasisse ja siirdusime turvakontrolli, kus olukord läks veel hallimaks. Olin suveniiriputkast ostnud Robynile pisikese mõõgakujulise magneti ning selle oma märkmiku vahele pannud, et ta kotis muude asjade vahel katki ei läheks. Erakordselt kompetentne turvatöötaja leidis, et tegemist on terariistaga, mille tera on pikem kui lubatud 5cm ning võttis mult selle magneti, mis oleks kuhugi vastu lüües lihtsalt katki läinud, ära. Turvakontrollist läbi, paar sammu edasi, oli esimene restoran, kus võis letilt vabalt võtta täiesti tavalisi metallist nuge ja kahvleid. Selliseid, mis kellelegi virutades, kindlasti ei murdu. Võta siis kinni, eksole.

Kommentaare ei ole: