Hommik algas esmalt sellega, et sooja teki alt välja kobides ning alumisele korrusele minnes pühkisime pliidinuppudelt härmatise maha ning keerasime praeahju maksimumi peale. Selle aja peale kui perenaine omlettide ja võileibadega kohale jõudis, oli temperatuur pliidi läheduses ka plussi saanud ning võis sulejope maha visata ning kohvi juua.
Võtsime suuna läände, käisime 500-meetrisel matkarajal, otsisime militaarjäänukeid, vaatasime Kõpu tuletorni ning otsustasime ka alumise Ristna ranna üle vaadata. Kui metsarada järjest kitsamaks läks ning mina juba ringi vaatasin, et kas vähemalt ümberpööramiskoht tekib (et ei peaks vähemalt kõik need 15 minutit tagasi tagurdama), jõudsime lõpuks pisikesse parklasse ning sealt kohe ka läbi viimase metsajupi pikale ja täiesti asustamata rannaribale. Kuna meil oli siiski agenda, siis poole tunni pärast liikusime edasi Ristna tuletorni juurde, kus käisime ka üleval ning vaatasime neid lõputuid metsasid, merd ja rannaribasid. Ristnas olla ka parimad surfirannad, seega otsustasime ka vabariigi uhkeimad lained üle vaadata. Peaaegu oleks autol põhja alt ära sõitnud ning lainete asemel oli seal vaid rand täis haisvat vetikat.
Kuna kell hakkas juba palju saama, sõitsime Kärdlasse, et osa saada Hiiumaa kodukohvikutest. Valisime välja sellise, kus pakuti praelesta ning kalakotlette. Taustaks kuulasime seda, kuidas kohalik bänd tüdruku kirsina punavatest huultest unistab. Tegime veel tiiru Rannapaargu juurde ja Selverisse ning sõitsime koju. Sest ka otse meie öömaja kõrvalhoovis oli üks suuremat sorti kodukohvik avatud. Kui me kell 8 õhtul otse üle kraavi sinna kohale jalutasime, sai veel maa sees küpsetatud siga, värsket hapukurki ning marjakooki. Kuulasime veel natuke bändi, need hipsterid küll kirsipunaste huulte tõttu magamata öid ei veetnud, aga tore oli ikkagi.
Võtsime suuna läände, käisime 500-meetrisel matkarajal, otsisime militaarjäänukeid, vaatasime Kõpu tuletorni ning otsustasime ka alumise Ristna ranna üle vaadata. Kui metsarada järjest kitsamaks läks ning mina juba ringi vaatasin, et kas vähemalt ümberpööramiskoht tekib (et ei peaks vähemalt kõik need 15 minutit tagasi tagurdama), jõudsime lõpuks pisikesse parklasse ning sealt kohe ka läbi viimase metsajupi pikale ja täiesti asustamata rannaribale. Kuna meil oli siiski agenda, siis poole tunni pärast liikusime edasi Ristna tuletorni juurde, kus käisime ka üleval ning vaatasime neid lõputuid metsasid, merd ja rannaribasid. Ristnas olla ka parimad surfirannad, seega otsustasime ka vabariigi uhkeimad lained üle vaadata. Peaaegu oleks autol põhja alt ära sõitnud ning lainete asemel oli seal vaid rand täis haisvat vetikat.
Kuna kell hakkas juba palju saama, sõitsime Kärdlasse, et osa saada Hiiumaa kodukohvikutest. Valisime välja sellise, kus pakuti praelesta ning kalakotlette. Taustaks kuulasime seda, kuidas kohalik bänd tüdruku kirsina punavatest huultest unistab. Tegime veel tiiru Rannapaargu juurde ja Selverisse ning sõitsime koju. Sest ka otse meie öömaja kõrvalhoovis oli üks suuremat sorti kodukohvik avatud. Kui me kell 8 õhtul otse üle kraavi sinna kohale jalutasime, sai veel maa sees küpsetatud siga, värsket hapukurki ning marjakooki. Kuulasime veel natuke bändi, need hipsterid küll kirsipunaste huulte tõttu magamata öid ei veetnud, aga tore oli ikkagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar