Kui Scott paika pani, et Hiiumaale me läheme, siis tahtis ta kindlasti üle vaadata ka selle kivi, mille Hiiumaa Douglas Wellsile pühendas. Meie perenaine otsis raamatust asukoha välja ning päeva esimene peatus oligi Suuremõisa lähedal, et kivi üle vaadata. Kuna meile antud juhised olid nagu sukavarda otsimine heinakuhjast, siis esimese hooga kühveldasime heina laiali täiesti valest kuhjast. Konsulteerisime pahaaimamatult möödajalutanud kohalikega ning saime kätte peaaegu õige suuna. See suund viis meid küll ühe taluhoovi juures olevasse randa, aga ka seal rannas pikutanud lehmade vahelt me kivi ei leidnud. Kuna hoovi tuli ka taluperemees, siis tema teadis täpselt, kus see kivi oli, enne kui kivi all oleva maa uus omanik kivi lihtsalt metsa alla viskas. Sõitsime siis selle maja juurde, käisime läbi kogu hoovi ja hooviümbruse, üritasime isegi ukselt, mis väga kutsuvalt avali oli, hõigata, et äkki on see kiviviskaja vend kodus ning saaks meile näidata, kus ta saare suurimat vaatamisväärsust ladustab, aga ei midagi. Andsime alla ja sõitsime Tahkunasse. Vaatasime tuletorni ja Estonia mälestusmärki ning läksime veel ühte kodukohvikusse. Täpselt Kärdla ja sadama vahele jäi Kodutee kohvik, kus Facebookis olnud reklaami kohaselt pidi saama head ja paremat.
Andsime tellimuse sisse ja maksime ära ning sellega lõppes ka kogu kiirus. Edasi me lihtsalt ootasime ja ootasime ja ootasime. Pannkoogid sai ka suhteliselt kiirelt kätte. Need ammu ära söödud ja Montenegropäraste pannkookide maitsegi meelest läinud (metsmaasikate ja šokolaadiga, kui kedagi peaks huvitama) kui peale pooletunnist ootamist saime kätte burksi. Veel paarkümmend minutit ja juba oli ka kanavarras meie ees. Mul oli ainult hea meel, et me šokolaadilaavakooki ei tellinud, sest terve ooteaja ma sain vaadata, kuidas noormees, kes neid küpsetas, ennastunustavalt oma sõrmi šoksist lakkus.
Olime veel natuke aega Hellamaa kiigeplatsil ning sõitsime siis (mina roolis!) sadamasse. Viimati ma olin enne seda roolis kui Saskia oli ca aastane. Täpsustasin igaks juhuks üle, mis järjekorras need pedaalid nüüd ongi ja sadamasse saime ilusti.
Andsime tellimuse sisse ja maksime ära ning sellega lõppes ka kogu kiirus. Edasi me lihtsalt ootasime ja ootasime ja ootasime. Pannkoogid sai ka suhteliselt kiirelt kätte. Need ammu ära söödud ja Montenegropäraste pannkookide maitsegi meelest läinud (metsmaasikate ja šokolaadiga, kui kedagi peaks huvitama) kui peale pooletunnist ootamist saime kätte burksi. Veel paarkümmend minutit ja juba oli ka kanavarras meie ees. Mul oli ainult hea meel, et me šokolaadilaavakooki ei tellinud, sest terve ooteaja ma sain vaadata, kuidas noormees, kes neid küpsetas, ennastunustavalt oma sõrmi šoksist lakkus.
Olime veel natuke aega Hellamaa kiigeplatsil ning sõitsime siis (mina roolis!) sadamasse. Viimati ma olin enne seda roolis kui Saskia oli ca aastane. Täpsustasin igaks juhuks üle, mis järjekorras need pedaalid nüüd ongi ja sadamasse saime ilusti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar