Teel Pranglile tehti peatus ka Keri saare lähedal. Saarele viidi laeva juurest mootorpaadiga ning kõige viimane jupp enne kallast tuli kuuldavasti jalgsi minna. Vesi ei pidanud siiski üle põlve ulatuma. See, et lainekõrgus jäi arvestamata, oli selge, kui nägime mootorpaadist tagasi kuunarisse ronivaid saarekülalisi - kõigepealt lendasid pardale jalatsid, seejärel paar märgi teksapükse ning kõige lõpuks hakkas paistma ka eelnimetatud esemete omanik ise.
Rohkele päikesele ja tuulele lisaks saime seilata kuuvalges, tähed säramas pea kohal, saime ka ca tund aega äikest ja natuke aega paduvihma, mis selle lühikese aja jooksul siiski läbimärjaks leotas. Olla merel, näha kauguses Tallinna tulesid, mere poolt tuledes laevu ning pidevalt kogu ümbrust valgeks löövat äikest...
Muide, ma võin kinnitada, et kui laev on kreenis ja taevast tuleb paduvihma, siis ringijooksev ja karjuv meeskond ei aita kaasa turvatunde tekkimisele :)
Rohkele päikesele ja tuulele lisaks saime seilata kuuvalges, tähed säramas pea kohal, saime ka ca tund aega äikest ja natuke aega paduvihma, mis selle lühikese aja jooksul siiski läbimärjaks leotas. Olla merel, näha kauguses Tallinna tulesid, mere poolt tuledes laevu ning pidevalt kogu ümbrust valgeks löövat äikest...
Muide, ma võin kinnitada, et kui laev on kreenis ja taevast tuleb paduvihma, siis ringijooksev ja karjuv meeskond ei aita kaasa turvatunde tekkimisele :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar