reede, 20. august 2010

La Ventana

La Ventana, režissöör Carlos Sorin

Ma ootasin seda filmi poolteist aastat. Igal pool mujal oli ta juba kinos ära näidatud, Eesti kinod seda loomulikult oma programmi ei võtnud. Carlos Sorini road-movie'likud Bombón: El Perro ja Historias mínimas on oma lihtsuses ja rahulikus kulgemises ühed mu lemmikfilmidest. Täiesti arusaadav, et ma pikisilmi La Ventana't ootasin.

See on nostalgilise ja kergelt melanhoolse alatooniga film vananevast Antoniost, kes soovib kohtuda oma pojaga, maailmakuulsa pianistiga, keda ta pole näinud aastaid. Ta laseb teenijatel maja korda teha, tuua keldrist 40-aastase šampuse, häälestada klaveri ning ootab pikisilmi kohtumist pojaga. Kuigi tema päevad mööduvad voodis tilguti all, tahab ta poja kojujõudmise ajaks üles tõusta ja sinise pidžaama asemel korralikud riided selga panna. Vaatamata teenijate keelule õnnestub tal majast välja hiilida, et kontrollida, kas aed on korras peale öist tormi ning heita veelkord pilk valdustele.

Nagu Sorinil tavaks, on ka siin Argentina laugeid maastikke, rahulikku tempot, nostalgilist meeleolu ja õhtupäikest.

Kommentaare ei ole: