Tarvo Nõmm - Minu Island
Ma pean tunnistama, et ka seda raamatut hakkasin lugema teatava ettevaatlikkusega, sest väidevalt oli tegemist selleks hetkeks ainsa autoriga, kes ei olnud varem kordagi kirjutamisega kokku puutunud. Seekord ettevaatus osaliselt ka õigustas ennast.
Kuivõrd autor oli kirjutamise ajaks juba kümmekond aastat Islandil elanud, siis suutis ta edasi anda ka üsna palju minu jaoks uut ja huvitavat infot selle saareriigi kohta. Maastikud, laavaväljad, lumetuisk ja jääpangad kerkisid kohati elavalt silme ette. Samuti meeldib mulle alati lugeda toidust ning sedagi oli põhjalikult. Ja kindlasti Islandi keele kirjapilt oli minu jaoks uudne. Raamatu lõpupoole hakkas siiski tempo kergelt kruvima ning ringsõidud muutusid järjest lühemaks ja kiiremaks. Rohkem mainiti kohanimesid kui seda, mis nime taga peitub.
Kirjutamiseks oli valitud teistest raamatutest erinev dialoogistiil, mis oli üsna ladus ja hea lugeda. Kuni sõnavarani. Ma saan aru, et on inimesi, kes sõprade ja pereringis ropendavad, aga milleks selliseid asju raamatusse tuua? Kas ei piisaks sõbra üllatunud näoilme kirjeldusest ning on sellele tingimata aja lisada sõbra lause "Täitsa p*rses, mees"? Sama teema alla läheb ka lahtise kõhuga sõber ja kirjeldus kaasnevast haisust.
Mind häiris ka üsna läbiv õlleteema (milleks?) ning lõpupoole juba kordumahakanud tegevused-käimised.
Ma pean tunnistama, et ka seda raamatut hakkasin lugema teatava ettevaatlikkusega, sest väidevalt oli tegemist selleks hetkeks ainsa autoriga, kes ei olnud varem kordagi kirjutamisega kokku puutunud. Seekord ettevaatus osaliselt ka õigustas ennast.
Kuivõrd autor oli kirjutamise ajaks juba kümmekond aastat Islandil elanud, siis suutis ta edasi anda ka üsna palju minu jaoks uut ja huvitavat infot selle saareriigi kohta. Maastikud, laavaväljad, lumetuisk ja jääpangad kerkisid kohati elavalt silme ette. Samuti meeldib mulle alati lugeda toidust ning sedagi oli põhjalikult. Ja kindlasti Islandi keele kirjapilt oli minu jaoks uudne. Raamatu lõpupoole hakkas siiski tempo kergelt kruvima ning ringsõidud muutusid järjest lühemaks ja kiiremaks. Rohkem mainiti kohanimesid kui seda, mis nime taga peitub.
Kirjutamiseks oli valitud teistest raamatutest erinev dialoogistiil, mis oli üsna ladus ja hea lugeda. Kuni sõnavarani. Ma saan aru, et on inimesi, kes sõprade ja pereringis ropendavad, aga milleks selliseid asju raamatusse tuua? Kas ei piisaks sõbra üllatunud näoilme kirjeldusest ning on sellele tingimata aja lisada sõbra lause "Täitsa p*rses, mees"? Sama teema alla läheb ka lahtise kõhuga sõber ja kirjeldus kaasnevast haisust.
Mind häiris ka üsna läbiv õlleteema (milleks?) ning lõpupoole juba kordumahakanud tegevused-käimised.
2 kommentaari:
Mulle tegi lõpuks nalja (pigem siiski vist häiris) kuidas muudkui mingid külalised tulid ja läksid, tulid ja läksid:) Et see oleks tulnud ehk kuidagi teisiti lahendada.
Aga jäin mõtlema, et kas Nõmm tõesti ainus sellest kambast, kes varem ei ole kirjutanud...? Ma mõtlen, et vähemalt mulle isiklikult ei meenu, et oleks Maroko ja Taani autoritest enne raamatute ilmumist midagi kuulnud, aga võib ka puhtalt minu võhiklikkus muidugi olla.
Sille
Hei, esiteks Gaikile suur tänu su arvustuste eest, neid on alati huvitav lugeda. Ja küll oli kahju, et me ei saanud neid Pariisi parandusi enne lugeda, meil just läks lisatrükk masinate vahele (ilma parandusteta!)
Tarvo kohta niipalju, et sel hetkel, kui raamat ilmus, oli ta esimene mitteproff kirjutaja. Nüüd on neid tulnud rohkem ka. Maroko tegelikult ei kuulu mu meelest nende hulka, sest Kätlin korraldab eesti moslemite lehte ja veebsaiti.
Mul Islandit lugedes ka vahel torkas see "meeste huumor" silma, aga siis otsustasin selle sisse jätta - meeste huumor, no las ta olla!
Epp, sarja kirjastaja ja üks Islandi-raamatu toimetajatest (teine oli Krister Kivi)
Postita kommentaar