Marrakech ei maga. Väikese raha tänu

Kuna eilne hommikusöök meile muljet ei avaldanud, siis tänaseks olime brunchikoha välja valinud. Et mina aga päris kella 11ni ilma söögita vastu ei pea, tegime meie riadi einelas ka siiski kiire peatuse. Ja just täna otsustasid nad saia ja saia asemel pannkooke serveerida. Ja šokolaadikooki. Kuna ma ei osanud seda oodata, siis selleks hetkeks oli mul jogurt juba sisse hingatud.

Jalutasime taas läbi Medina tänavate väljavalitud kohvikusse ning võtsime katuseterrassil istet. See peen asutus pakkus valikuid, mida ei leia isegi igast Tallinna kohvikust. Nii sai üks meist värske bageli toorjuustu ja lõhega ning teine Islandi kaerapannkoogid puuviljade ja apelsiniõiemeega. Ja kohvi mandlipiimaga!

Et mitte astuda sama reha otsa kui eile hommikul, olime tänaseks eeskujulike turistidena omae korraliku päevaplaani teinud. Brunchile järgnes käik Bahia paleesse, mille sissepääsu eest maksis turist täpselt 7 korda rohkem kui kohalik. Elamus oli ilmselt sama mõlemal.

Üritasime järjekordselt rahulikult ringi jalutada, aga läks nagu tavaliselt - silmad kissis sellest suitsust ja heitgaasidest, mille kõik need prakitiliselt kinnises ruumis ringikihutavad mootorrattad sinna õhku paiskasid ning pidevalt valves olles, et jõuaks järgmisel ratturil eest ära hüpata, samal ajal müügimehi vältides, kes sulle kas oma nodi üritasid parseldada või siis täpselt teadsid, kuhu sa minema peaksid. Ja nende ettekujutus meile sobivast sihtkohast ei langenud kokku meie omaga. Scott rabas omale lõunaks mingi liha-köögiviljasegu, mis talle saia vahele pandi ja mis täitsa häst maitses kuuldavasti. Mina võtsin kõrvalt letist kana-mandlipastilla.

Enne õhtusööki käisime veel fotograafiamuuseumis, mille katuselt avanes taas kord erakordselt kaunis vaade Marrakechile ja mägedele.

Kuna õhtusöök oli meil broneeritud katuseterrassile, kust pidi ka hingematvalt kaunist päikeseloojangut nägema, siis rihtisime ennast sobivaks ajaks ka kohale. Vältimaks Allahivallatuid mõtteid, oli restoran targu paneelide ja taimedega ära varjanud kogu loojangu, jätnud aga see-eest vabaks "kõige parema vaate" ehk otse mosheele. Sõime kala cevichet, vähitortellonisid ja grillitud kaheksajalga.

Tagasiteel plaanisime Scottile veel jäätist võtta ning võtsime suuna sinna, kus me umbes mäletasime, et jäätis võiks olla. Selgus, et jäätist ei ole. Selle eest sain aga mina täiesti plaanivälise kunafa. Superhea oli, peaks ise ka uuesti tegema.

Jõudsime taas plaaniväliselt Jemaa el Fna väljakule ning hakkasime sealt siis riadi suunas jalutama. Kell oli oluliselt vähem kui eile ning eeldasime, et saame ilma igasuguste "see tänav on kinni" probleemideta kohale. Võta väravast. Taas olime sunnitud teise marsruudi valima ning kuigi mul hakkas nende Medina kitsaste ja käänuliste tänavatega juba mingi loogika looma, siis öösel pimedas kui kõik vaibapoed kinni, võib ikka järg käest minna. Mingi noormees juhatas siis meid ca 100 meetri jagu uuesti ree peale ning kui me tänasime ja juba tuttavas kohas edasi kõndisime, saime temalt teada, et parim tänu on väike raha. Kuna meil nii väikest raha polnud, mis 100 meetri jaoks sobilik oleks tundunud, siis sinna see jäigi.

Igav liiv ja tühi väli. Guest of the Day.

Check-out oleks pidanud olema kell 11:30 ja buss lennujaama kell 19:00. Kuna me ei soovinud laupäeva veeta hotelli fuajees oma koti otsas istudes, siis mugavusreisijatena olime broneerinud hilise check-outi ning võisime tuba kasutada kuni hilisõhtuni. Lõunast väljasõitu wifisse tehes avastasin hotelli fuajeest tühja pildiraami kirjaga "Päeva külastaja". Kaalusin korra, et me peaksime selle raamiga äkki pildi tegema, aga mõtlesin siis sellele, kuidas me ei tõstnud lärmi kui kolm korda päevas tuli uksekaarte käia vahetamas, kuidas enne viit rannast ära aeti, kuidas söögi kvaliteet vastas pigem teeäärse motelli tasemele kui Hiltonile ning olin kindel, et kohe tuuakse välja ka meile sobiv pildiraam kirjaga "Nädala külastaja".

Lõunaks otsustasime a la Lett peale minna ning värske pasta võtta. Sai valida kahe kastme vahel: punase tomatikastme ja valge, vabandust läbipaistva, ilmselt rasvatu piimakastme vahel. Lisaks olid erinevad köögiviljad, mida sai kastme sisse lasta panna, näiteks tomatid, sibulad, petersell, küüslauk. Ning ilma küsimata sai iga ports kaks hiigellusikatäit õli. Ühe kastmepraadimisel ja teise hiljem garneeringuks peale. Makaronid olid keedetud ning vahetult enne serveerimist visati siis portsu jagu uuesti keevasse vette ning segati seejärel kastmega. Kuna mu reageerimiskiirus oli muljetavaldav, siis pääsesin vaid poole supilusikatäie õliga ning kokkuvõttes polnud pastal viga.

Vedelesime veel rõdul, magasime natuke ning sättisime ennast kella kuue paiku fuajeesse, et wifis aega veeta, check out teha ja bussi oodata. Buss tuli nagu plaanitud kell 18:45, aga täiesti plaaniväliselt oli üks noorpaar sel ajal alles Itaalia restoranis. Ilmselt selle kreemitu Creme Bruleega maiustamas. Kell 19 saime lõpuks liikvele.

Rahvas ka ülejäänud hotellidest peale korjatud, hakkasime liikuma lennujaama poole. Teel sinna tutvustas giid meile veel siinset kodukorda. Nimelt olevat neil siin "imeilus traditsioon" bussijuhile jootraha jätta. Et see kõik oleks turistile, kes rahaga vasakule-paremale lehvitada soovib, võimalikult mugav, siis jootraha purk asub kohe esiukse kõrval. Meie meelest on maailmas ka imeilusamaid traditsioone ning selle konkreetsega me kaasa ei läinud.

Esimene dokumendi- ja piletikontroll oli lennujaama välisuksel. Nimelt ei pääse sealt ilma piletita mitte keegi edasi. Näitasime oma passi ja pileti ette ning saime sisse. Asusime esmase turvakontrolli järjekorda. Islamimaale kohaselt olid neile eraldi turvakontrollid naistele ning meestele ja kuna meeste omi oli 3, samal ajal kui naised said vais ühest läbi, siis venis see saba nagu lehmaila kuumal suvepäeval kitsast pudelikaelast välja. Tundus, et juba võime hakata oma soole sobiva lindi suunas liikuma kui meid peatas meesterahvas, kes soovis enne veel meie passi näha. Ilmselt, et ikka kindlalt meie soos veenduda. Seejärel võisime ennast lindi juurde sappa sättida. Kott ja jalatsid lindile, turvaväravast läbi. Tädi katsus ning käskis püksirihma ära võtta ja siis uuesti väravatest läbi minna. Järgmiseks tuli ka käekell ära võtta ning jälle uuesti läbi. Paistis, et seekord oli kõik ok, tädi katsus kõik korralikumalt läbi kui värske kaasa eelmise sajandi pulmaööl ning võis minna oma kraami kokku koguma. Turvamees käratas vene keeles, et me kastid tagasi viiksime. Kuna Helena vastas talle, et viigu ise kui tahab, siis järgmise sammuna sai ta kogu oma pagasi lahti võtta ning kohalikele Ahmedidele ette näidata. Õnneks ma endiselt nii palju vene keelt ei oska, et vastata oleks saanud ning kõndisin lihtsalt edasi.

Check In letis saime pardakaardid ning loa edasi liikuda. Enne passikontrolli täitsime veel mingi blanketi, kuhu läks nimi ja rahvus ning veel nipet-näpet. Passis tempel sees, tuli järgmine turvakontroll. Aga veel enne nimetatud sappa asumist ning täpselt 5 meetrit peale passikontrolli seisis üks meesterahvas, kes, vahi üllatust!, tahtis meie passe näha. Järgmine turvakontroll, kott, jalatsid, püksirihm, kell lindile, uuesti 19. sajandi pulmaöö läbimäng, turvamehe venekeelne kisa, et kastid tagasi saaks pandud ja juba olimegi ootesaalis.

Õnneks olime hotellist paar banaani kaasa rabanud, kes Egiptuse suuruselt teises lennujaamas oli üks hall ootesaal, ilma seinteta suitsunurk ning kaks saiaputkat, kus sai umbes viie euro eest kas croissanti või üleeilse pizza lõike osta. Wifit ei olnud. Aga vähemalt oli passikontroll kõva ning saime välja lennata ikkagi suuruselt teisest lennujaamast...

Võtsime oma kohad sisse ning vaatasime rahuolevalt kõiki tühje kohti oma reas, sest stjuuard oli just teadustanud, et kõik on kohal, sulgeme uksed ning tõuseme õhku. Mõnus, saab jälle üle kolme istme pikali visata. Ja siis ütles teine stjuuard, et pool rahvast on puudu. Krt, oleks natuke kiiremini teinud, oleks lennates palju rohkem ruumi olnud. Igal juhul jäi mulle arusaamatuks, kus see pool lennukitäit rahvast siis aega veetis selles suurepärases lennujaamas. Näris neid kuivanud pizzalõike või? Igal juhul saime siiski lendu enne õiget aega ning ilmselt oli osadel reisijatel kerge segadus sõiduvahendi tüübi osas. Nimelt otsustasid nad terve lennu veeta vahekäigus seistes nagu tegemist oleks tipptunni Kopli trammiga. Koju jõudsime graafikust ca tund varem.

Igav liiv ja tühi väli. Veel rohkem liiva.

Hommikul ärkasime tuulekellade helina peale. Aknast välja vaadates selgus, et tegemist pole siiski mitte tuulekelladega vaid tugevas tuules koliseva metalliga naaberkrundilt. Päike ilmselt tõusis ka, kuigi udu ja liiva tagant seda väga näha polnud. Käisime söömas ning kolisime siis oma rõdule, mis oli kogu kuurorti kõige tuulevaiksem koht. Kell pool 11 üritasin jooksma minna, aga vastutuult jooksmine oli suhteliselt sama nagu jooksulindil - samme teed, aga edasi ei liigu. Selle vahega, et iga paari sammu järel viskas liiva vastu paljaid sääri ja näkku. Keerasin otsa ringi lippasin resorti tagasi. Koristaja oli voodi peale käterättidest, pudelikorkidest ja telekapuldist skorpioni, skarabeusi või kahe sabaga krokodilli teinud.

Enne lõunat käisin veel korra meres, mis oli seekord veel rohkem värvilisi kalu täis kui eelmine kord. Üks suurem ja julgem kui teine.

Pealelõunal tegime ringi Mango Marketisse, et mõned KitKatid osta. Minnes avastasime, et meie kuurortis on ka kartulivaod, millele osadelt rõdudelt avaneb kaunis ja orgaaniline vaade. Otsustasime kõndida kartulipõllu kõrvalt ja vaadata, et kas saab ka sealtkaudu välja. Jõudsime kohta, kus tundus, et sealt siiski ei saa enam edasi ning enne kui jõudsime ringi keerata, seisis meie et kõrval, ilmselgelt meie privaatruumis üks kohalik Omar taaskord ning näitas mingi alajaama peale (sellesama, mille tõttu me enam edasi ei saanud), et ta töötab seal. Pakkus ka võimalust meile oma töökohta näidata. Me seepeale otsustasime siiski peaväravast väljuda. Esimest korda kogu selle nädala jooksul oli tööle jõudnud turvamees, kes väljudes küsis meie toanumbrit ja seda, kust me pärit oleme. Tundsime kohe, kuidas elu kuurortis muutus palju turvalisemaks.

Tugeva tuule tõttu jäeti ära ka õhtune õuegrill, aga vähemalt oli menüüs taas hummus, mille me kahepeale praktiliselt ära sõime.

Igav liiv ja tühi väli. Angry Bird.

Nad on hommikusöögimenüüsse lisanud riisipudingi. Koore puudumise on nad tasakaalustanud suhkruga. Tavapäraselt kreemine puding maitseb siin nagu veega keedetud suhkur natukese riisiga.

Lõunat sõime taas Paradiisi Riffis. Hakkasime juba vaikselt lõpetama kui üks kohalik töötaja meie laua juurde tuli. Tal oli menüü käes ja ilmselt tahtis meile mingit kalaõhtusööki müüa, mille peale me ütlesime, et pole huvitatud. Selle peale järgnes vestlus tema ja Helena vahel:
Kohalik mats: "Miks sa nii kuri oled?"
Helena: "Ma ei ole kuri, ma söön."
Kohalik mats: "Sa näed nii kuri välja, sa võiksid rohkem naeratada."
Ma olin ilmselt lihtsalt sõnatu, ma oleks tahtnud talle öelda, mida ma arvan sellest, et ta kutsumata meie laua juurde tuli ja ilma küsimata arvamust avaldama hakkas. Milline külastaja poleks vihane kui keegi lihtsalt nende lõunasöögile sisse sajab ja ilma küsimata arvamust avaldama hakkab?

Pealelõunal läksime järjekordsesse pompöössesse kaubanduskeskusesse, mis oli täis suveniiri- ja sukeldumispoode, lisaks mõned kohvikud ja McDonald's. Soetasime kohalikku šokolaadi ja jõime Einsteini kohvikus kohvi.

Tagasijõudes vaatasin, et mul on täpselt 15 minutit aega, et enne viit alla randa jõuda ja paar pilti teha loojanguvalguses merest. Kihutasin alla ning 16:50 panin varbad rannaliiva. Vees polnud ühtegi inimest selle aja peale enam. Kõndisin veepiirile, võtsin telefoni välja, et paar pilti teha ning samal hetkel kõndisid minu fotoka ette kolm venelast ning jäid siis pahkluuni vette seisma. Minu selja taga oli terve tühi rand ja meri, kuhu nad oleks võinud minna... Kõndisin siis kaugemale, et leida mingi teine nurk, kus venelasi poleks mu pildi peal ning siis tormas juba üks kohalik Ahmed Hasselhoff minu poole, rääkides midagi vene keeles, ilmselt "Zakrõta". Küsisin inglise keeles üle nign sain teada, et "Finish". Jep, tundus, et kell 17:00 keeratakse kraanid kinni ning pannakse rand lukku. Kell oli 16:54 ning ütlesin poisile, et rannas on teisigi inimesi. See ei avaldanud talle muljet ning ilmselt ei saanud ta sellest ka aru. Aga sai aru, et ma ei plaani hetkel kuhugi astuma hakata ning kordas veelkorra, et "Finish". Kell 17 jäi ta minust sinna väikest vene tüdrukut pildistama.

Õhtusöögil grillisabas seistes tuli üks vene mammi meie juurde, vaatas, mida pakutakse ning teavitas siis, et läheb toob omale taldriku ja siis tuleb seisab meie ette. Tulin, nägin, võitsin. Kui ta taldrikuga tagasi tuli, siis meie ette ta oma väljavalitud kohta ei saanud igal juhul.

Igav liiv ja tühi väli. Mister Hilton.

Päev algas tavapäraselt - hommikusöögi järel liikusime peabasseini äärde, kus kell 10 keerati bassid põhja ning tehti kiire tantsutrenn. Peale seda käisid treenerid ringi ning tegid reklaami oma iga hetk algavale venitamisele. Tunni aja jooksul nad reklaamist kaugemale ei jõudnud ja keegi midagi venitama ei hakanud. Otsustasime basseini hüpata. Nüüd ma tean, kuidas talisuplejad ennast tunnevad. Hüppasime basseinist välja.

Paistab, et täna on kohale jõudnud turismigrupp kuskilt lähiriigist, sest ootamatult pole venelaste osakaal enam 95% vaid langenud haleda 92% peale. Nimetatud 3% on nüüd moslemimaadest pärit turistid. Juuksed ja nägu hidžaabide või nikaabidega kaetud, tihtipeale veel mask ka ees ning maani beežid või mustad burkad seljas. Vaatmata dress code stendidele basseinide ääres hüppavad nad kirjeldatud outfitiga ka vette.

Lõuna ajal selgus, et Helena joob liiga vähe. Nagu tavaliselt tuli noormees uurima, mida me oma lõunase gurmee kõrvale juua soovime. Mul oli vesi ees (siin saab vett viinapitsi mõõtu klaasist) ning ma ei tellinud midagi ja Helena ütles ka, et ta ei soovi juua.
"Miks sa midagi juua ei soovi?"
"Ma ei taha, aitäh!"
"Aga jooge ikka, äkki siis vett?"
"Olgu, ma võtan ühe vee"
Hetk hiljem oli noormees laua juures tagasi kolme klaasi veega, millest kaks pani Helena ette ning ühe mulle. 10 minutit hiljem kui me olime magustoidu lauda toonud, ilmus entusiastlik noormees uuesti ning ma palusin ühte kohvi. Helena ei soovinud endiselt midagi. Kaks minutit hiljem pandi mõlema ette tass kohvi.

Pealelõunal otsustasime kõndida Mango Marketisse. Tee peal jalutas vastu kaamel, kelle seljas istuv kohalik tahtis, et me ilmtingimata kaamliga pilti teeksime. Me ei teinud. Tegin hoopis kaupluse ees pilti, mille kohal oli kiri "Gena ja Potsataja". Kaupluse omanik ütles, et tema poeukse pildistamine on keelatud.

Mango Market on suurepäraselt varustatud supermarket - sealt saab nii dieetmoose, viagrateed, uuemaid Prada ja Michael Korsi mudeleid kui ka umbes kümmet sorti KitKat šokolaade.

Õhtusöögilaua parimad palad olid tulel küpsetatud kotletid ning otse kuumast õlist tulnud pontšikud. Sõime neid tuhksuhkruga. Pontšikuid siis, mitte kotlette. Õhtusöögi ajal käidi reklaami tegemas õhtusele meelelahutusele, mileks täna oli Mister Hiltoni valimine. Padarokeid lubati ka. Silme ees kõik need mitte väga saledad, aga karvased ja ülepõlenud mehed, kes siin stringide väel ringi jalutavad ning oma roosat tagumikku välgutavad kõikidele soovijatele ja mittesoovijatele, otsustasime nimetatud valimised vahele jätta. Tühja need kingitused.

Bonjour, Mauritus! Au revoir, Mauritius!

Mitte, et mul hommikul nüüd eriliselt hea enesetunne oleks olnud, aga ma suutsin ennast motiveerida siiski kell kuus randa minema, et veel korra Mauritiuse päikesetõusu vaadata. Vaatasime selle ära, käisime šokolaadisaiu ja kõike muud ebatervislikku söömas, panime riidesse ning läksime retseptsiooni Preetamit ootama. Kes pidi meid kell 7 peale võtma ja lennujaama viima. Kell 7:10 ootasime teda ikka veel. Jõudsime sellele vaatamata ilusti lennujaama, veendusime, et terminalis pole ühtegi rahavahetuspunkti ega joogiveekraami ega apteeki ning jäime oma lendu ootama.

Lend Frankfurti möödus elamustevaeselt, vaatasime filme, sõime, jätsime kogu nende lauahõbeda neile ning maandusime Saksamaal. Veel elamustevaesem oli ümberistumine Frankfurdis, sest idablokki lendajad olid kogu ülejäänud terminalist ja vabast maailmast eraldatud piirikontrollidega. Meie liikumisalasse jäid ca kümmekond väravat, ohtralt passikontrollipunkte, üks ajaleheputka, üks deliga toidupood, paar võileiva- ja vorstieinelat ning mõned kempsud. Igale poole mujale pääsemiseks oleks tulnud läbida passikontroll. Pidasime paremaks seda mitte teha.

Alljärgnevalt veel väike fotoreportaaž.

Need on pildid vaatest, mis me omale Blue Bays broneerisime: 

Ja see on vaade, mida meile pakuti:

Lisaks väärib oma kohta siin blogis ka meie Peninsula Bay hotellitoa sanitaarala lahendus. Nagu allolevatelt piltidelt näha, jääb pesula ja pott välisuksest sissetulles kohe vasakut kätt. Tegemist on moodsalt avatud lahendusega, kus nimetatud ala pole ülejäänud ruumist suurt millegagi eraldatud. Tundub, et disainer unustas käimla disainimata ning kui see asjaolu selgus, pisteti pott kiirelt kapi taha nurka ning eraldati luugiga, mis peaks käima magnetiga kapi külge kinni, aga tegelikkuses käis pigem lahti niipea kui potti sihtotstarbeliselt kasutades kogemata põlvega ukse vastu läksid.

Muuseas, kui õhtusöögiks on mitte kõige värskem lammas, siis järgmisel päeval pole selline sanitaarlahendus üldse mitte mugav. 

Ja viimase hommiku päikesetõusu selfie:

Bonjour, Mauritius. Oli seda lammast nüüd vaja.

Öösel valutas kõht. Algul arvasin, et ülesöömisest, aga hommikul selgus, et pigem oli menüüs midagi organismile mittesobivat. Sellele vaatamata sõin hommikust, šokolaadisaiu ja rosinasaiu, mune ja pannkooke.

Üldiselt oli plaanis teha mittemidagi ning seda me ka tegime. Vedelesime rannas, snorgeldasime (jep, isegi mina), veetsime aega tualettruumis (üks meist) ning käisime õhtust söömas (üks meist, mitte see, kes tualettruumis oli) ning pakkisime asjad.

Pealelõunal tuli taevast alla puhkuse ainus padukas ning isegi meile omale arusaamatutel põhjustel otsustasime teha ringi oma auulis. Käisime läbi hotelli retseptsioonist, kus olid kirjas valuutakursid ning soovisime oma ülejäänud ruupiad eurodeks vahetada. Selgus, et vaatamata sellele, et neil on ruupia ostukurss kirjas, nad oma kullahinnaga eurosid käest ei anna ning me võime ruupiad soovi korral kas baaris maha juua või neist paberlennukeid voltida. Küsisime siis imodiumi seedeprobleemide leevendamiseks. Paraku ei ole võimalik neil ravimeid välja anda. Vaatamata sellele, et seedeprobleemide tekitamise osas ei paistnud neil mingeid dilemmasid olevat. Ühtlasi saime teada, et meie külas pole ühtegi apteeki ega rahavahetuspunkti. Läksime siis välja ning ostsime ainsast avatud (tegelikult polnud seegi avatud, ekstra meie jaoks avati) poest õlle ja coca.

Nagu öeldud, üks meist käis ka õhtust söömas, teine veetis suurema osa sellest ajast sanitaarruumis hotellitoas. Selgus, et õhtusöök oli supermaitsev.

Bonjour, Mauritius. Sinine laht.

Hommikul ärkasime oma avaras ja valges toas. Kõndisin akna juurde ning vaatasin ... ookeani. Seda merevaadet, mida ei pidanud olema. Selle ees oli küll suur bassein ja rida palme, aga merd paistis kordades rohkem kui eelmises külalistemajas kõhuli puu all oksi eemale lükates oleks paistnud. Päike oli just tõusnud, panime riidesse ja kõndisime hommikust sööma. Restoranis olid lauad lookas croissantide, šokolaadisaiade, puuviljade, kookide ja suht igavate ubade jmt all. Lisaks oli leti taga kokk, kes vastavalt soovile mune praadis. Sai nii omleti kui munahüübena. Ja otse pannilt pannkooke sai ka.

Scott läks veel eelmisse majutuskohta ütlema, et me leidsime omale uue ja sobivama koha (eile õhtul kui välja kolisime, oli neil retseptsioon juba kinni) ning palun kandku nad meile tagasi nii majutuse raha kui kompenseerigu need tunnid, mis me veetsime uut kohta otsides selle asemel, et rannas vedeleda. Mina pidin korra meie uue hotelli retseptsioonist läbi käima ning seal sain teada, et kuna me eile jõudsime nii hilja kohale, et pidime näljastena magama minema, siis annavad nad meile täna kompensatsiooniks tasuta lõuna.

Täna oli plaanis ka tutvuda saare kauneima külaga ning peale erinevaid asjaajamisi võtsime suuna Mahebourgi. Kohalik kanabuss viis meid 20 minutiga kohale. Jalutasime ringi, vaatasime kaunist arhitektuuri ning mere ääres ringiliduvaid rotte, jõime kookospähklivett ja sõitsime tagasi oma resorti.

Hommikust kõht veel servini täis, oli siiski aeg minna lõunat sööma. Taas buffee ning taas lauad lookas. Sõime ennast veel rohkem kui servini täis.

Pealelõunal tegime snorgeldamis- ja rannaringi. "Meie" on siinkohal tinglik, sest laine oli nii tugev, et vähe sellest, et ma mask peas ujuda ei julgend, ei tulnud mul sellise hoovusega üldse vees olemisest midagi välja. Pikutasin rannal.

Istusime veel natuke rõdul ning vaatasime rebasemõõtu nahkhiiri üle pea lendamas kui hakati õhtusöögilaudu katma. Ilmselgelt polnud kõhud veel kaugeltki tühjad, aga head lammast mahub palju ühte kõhtu ning siirdusime restorani. Minu meelest kasvab magustoidulett iga toidukorraga järjest pikemaks ja ahvatlevamaks. Igal juhul sõin lammast ja salatit ja ohtralt kooke, puuvilja ning šokolaadikreemi.

Bonjour, Mauritius. 23 värvi

Hommikul läksime check-outi tegema ning kuna meil olid mõned parendusettepanekud, siis mainisime ka neid (näiteks, et duširuumi uksetagust võiks pesta, toapõrandal ei peaks eelmiste külastajate poolikuid komme vedelema, eelmise külastaja järel tuleks ka kruusid ära pesta). Igal juhul tegi manager selle peale 8 kõnet ning karjus meie ees poolte oma töötajate peale. Tühistas kompensatsiooniks kogu meie restoraniarve ja arvas, et me võiksime selle ebameeldiva seiga nüüd selja taha jätta ning sõpradena edasi minna.

Kuna pidime kolima saare teisele küljele, siis otsustasime ühendada selle daytripiga ning kell 10 tuli Preetam, et meid peale võtta ja 23-värvilise maaga loodus- ja seiklusparki viia. Võtsime omale 500-meetrise zip-line'i ning Scott ka 350-meetrise Nepali rippsilla metsa ja oru kohal. Scott ületas silla, mille peal mina julgesin umbes kolm sammu teha ning kõndisime zipline'i juurde. Sõitsime mõlemad oma 500 meetrit ära, mina ettevaatlikult üle serva alustades ning Scott korralikult hoogu võttes.

Lisaks adrenaliinile olid pargis veel eelpool mainitud 23-värviline maa, kaks koske, mõned uimased kilpkonnad ning paar sabatut paabulindu. Plaaniväliselt nägime ka ühte koera ja ühte kana.

Kui me parki jõudsime, siis tõmbas Preetam meie pagasiga minema ning lubas kell kaks tagasi olla. Keda kell 14:25 ikka veel polnud, oli Preetam. Scott helistas talle ning tüüp jõudis juba kella kolmeks kohale, vabandades väikest "hiljutumist" liiklusega. Üritades seda kuidagi kompenseerida tegi ta meile otsetee asemel "Tunne-Preetami-koduküla" ringikese ning hiljem kui me soovisime peatust supermarketis, et jooke, juustu ja küpsiseid osta, viis piirkonna kõige nirumasse poodi, kust polnud midagi osta, ilmselge sooviga meie raha kokku hoida.

Olime endale broneerinud merevaatega toa otse Sinise Lahe rannas ning selle ukse ees Preetam meid maha panigi. Läksime retseptsiooni, tegime check-ini, kuulasime, et lubatud bassein on teisel pool teed ning seejärel viis tütarlaps meid tuppa. Toani jõudmiseks tuli läbida meie privaatne pime terrass, sest selle ees kasvas ürgmetsa tihedune nulg. Ilmselgelt polnud ka toas valgem. Tütarlaps tundus rahul, et on järjekordsed rahuolevad turistid ära teenindanud, kui selgus, et need kaks turisti pole üldse rahul. Kuna ma pole harjunud pimeduses kobama, siis küsisin otse, et kus on meie merevaade. Selgus, et kui me kükitame või veel parem, kõhuli viskame, siis alumiste okste vahelt natuke paistab. Järgnes ca veerand tundi läbirääkimisi, kus sai selgeks, et ühtegi teist merevaatega tuba neil pakkuda pole ning neil pole võimalik ka puud maha võtta.

Kuna meie ettekujutus puhkuse lõpust polnud selline, kus iga kord toast väljudes käsikaudu teed otsime, siis kõndisime randa ning hakkasime kõiki vähegi majutusasutuse moodi maju läbi käima. Enamus neist sattusid eramud olema, aga tänu mu jutukale abikaasale said nad kõik meie olukorrast pildi ette ning leidsid, et äärmiselt ebaõiglane on müüa puu all olevat koobast merevaatega toana. Õnn ei naeratanud ning läksime hoopis sööma. Tuunikala, mis pidi olema küüslauguvõiga oli tuimaks küpsetatud ning kausikeses oli küüslauguvõi asemel sulamargariin. Friikad olid serveerimise ajaks üles soojendatud. Scott tundus oma palmisüdametartaletiga suhteliselt rahul olevet ning samuti ka pizzaga.

Kuna me siiski päris polnud valmis veel alla andma ja kolme päeva koopas veetma, siis istusime hotelli retseptsiooni (sest toas polnud ka internetti) ning vaatasime, kas leiab netist midagi paremat. Ja seal ta oli - suur tuba, merevaade, hommiku- ja õhtusöök hinnas ning meist vaid 200 meetri kaugusel. Hind veidi kõrgem kui praeguses urus, aga Scott tahtis oma abikaasat õnnelikuna hommikul croissante söömas näha mitte taskulambiga terrassil teed otsimas. Kihutasime kohale, kus retseptsioonis tüüp kinnitas, et tuba on, aga merevaadet ikka pole. Näitas meile lausa tuba ja vaadet. Kuna vaade basseinile oli ikkagi parem kui mitte mingi vaade, bronnisime toa, kihutasime kõrvalmajja, pakkisime oma asjad ning kolisime kolm korda suuremasse ning rõduga tuppa.