laupäev, 7. märts 2020

Igav liiv ja tühi väli. Guest of the Day.



Check-out oleks pidanud olema kell 11:30 ja buss lennujaama kell 19:00. Kuna me ei soovinud laupäeva veeta hotelli fuajees oma koti otsas istudes, siis mugavusreisijatena olime broneerinud hilise check-outi ning võisime tuba kasutada kuni hilisõhtuni. Lõunast väljasõitu wifisse tehes avastasin hotelli fuajeest tühja pildiraami kirjaga "Päeva külastaja". Kaalusin korra, et me peaksime selle raamiga äkki pildi tegema, aga mõtlesin siis sellele, kuidas me ei tõstnud lärmi kui kolm korda päevas tuli uksekaarte käia vahetamas, kuidas enne viit rannast ära aeti, kuidas söögi kvaliteet vastas pigem teeäärse motelli tasemele kui Hiltonile ning olin kindel, et kohe tuuakse välja ka meile sobiv pildiraam kirjaga "Nädala külastaja".

Lõunaks otsustasime a la Lett peale minna ning värske pasta võtta. Sai valida kahe kastme vahel: punase tomatikastme ja valge, vabandust läbipaistva, ilmselt rasvatu piimakastme vahel. Lisaks olid erinevad köögiviljad, mida sai kastme sisse lasta panna, näiteks tomatid, sibulad, petersell, küüslauk. Ning ilma küsimata sai iga ports kaks hiigellusikatäit õli. Ühe kastmepraadimisel ja teise hiljem garneeringuks peale. Makaronid olid keedetud ning vahetult enne serveerimist visati siis portsu jagu uuesti keevasse vette ning segati seejärel kastmega. Kuna mu reageerimiskiirus oli muljetavaldav, siis pääsesin vaid poole supilusikatäie õliga ning kokkuvõttes polnud pastal viga.

Vedelesime veel rõdul, magasime natuke ning sättisime ennast kella kuue paiku fuajeesse, et wifis aega veeta, check out teha ja bussi oodata. Buss tuli nagu plaanitud kell 18:45, aga täiesti plaaniväliselt oli üks noorpaar sel ajal alles Itaalia restoranis. Ilmselt selle kreemitu Creme Bruleega maiustamas. Kell 19 saime lõpuks liikvele.

Rahvas ka ülejäänud hotellidest peale korjatud, hakkasime liikuma lennujaama poole. Teel sinna tutvustas giid meile veel siinset kodukorda. Nimelt olevat neil siin "imeilus traditsioon" bussijuhile jootraha jätta. Et see kõik oleks turistile, kes rahaga vasakule-paremale lehvitada soovib, võimalikult mugav, siis jootraha purk asub kohe esiukse kõrval. Meie meelest on maailmas ka imeilusamaid traditsioone ning selle konkreetsega me kaasa ei läinud.

Esimene dokumendi- ja piletikontroll oli lennujaama välisuksel. Nimelt ei pääse sealt ilma piletita mitte keegi edasi. Näitasime oma passi ja pileti ette ning saime sisse. Asusime esmase turvakontrolli järjekorda. Islamimaale kohaselt olid neile eraldi turvakontrollid naistele ning meestele ja kuna meeste omi oli 3, samal ajal kui naised said vais ühest läbi, siis venis see saba nagu lehmaila kuumal suvepäeval kitsast pudelikaelast välja. Tundus, et juba võime hakata oma soole sobiva lindi suunas liikuma kui meid peatas meesterahvas, kes soovis enne veel meie passi näha. Ilmselt, et ikka kindlalt meie soos veenduda. Seejärel võisime ennast lindi juurde sappa sättida. Kott ja jalatsid lindile, turvaväravast läbi. Tädi katsus ning käskis püksirihma ära võtta ja siis uuesti väravatest läbi minna. Järgmiseks tuli ka käekell ära võtta ning jälle uuesti läbi. Paistis, et seekord oli kõik ok, tädi katsus kõik korralikumalt läbi kui värske kaasa eelmise sajandi pulmaööl ning võis minna oma kraami kokku koguma. Turvamees käratas vene keeles, et me kastid tagasi viiksime. Kuna Helena vastas talle, et viigu ise kui tahab, siis järgmise sammuna sai ta kogu oma pagasi lahti võtta ning kohalikele Ahmedidele ette näidata. Õnneks ma endiselt nii palju vene keelt ei oska, et vastata oleks saanud ning kõndisin lihtsalt edasi.

Check In letis saime pardakaardid ning loa edasi liikuda. Enne passikontrolli täitsime veel mingi blanketi, kuhu läks nimi ja rahvus ning veel nipet-näpet. Passis tempel sees, tuli järgmine turvakontroll. Aga veel enne nimetatud sappa asumist ning täpselt 5 meetrit peale passikontrolli seisis üks meesterahvas, kes, vahi üllatust!, tahtis meie passe näha. Järgmine turvakontroll, kott, jalatsid, püksirihm, kell lindile, uuesti 19. sajandi pulmaöö läbimäng, turvamehe venekeelne kisa, et kastid tagasi saaks pandud ja juba olimegi ootesaalis.

Õnneks olime hotellist paar banaani kaasa rabanud, kes Egiptuse suuruselt teises lennujaamas oli üks hall ootesaal, ilma seinteta suitsunurk ning kaks saiaputkat, kus sai umbes viie euro eest kas croissanti või üleeilse pizza lõike osta. Wifit ei olnud. Aga vähemalt oli passikontroll kõva ning saime välja lennata ikkagi suuruselt teisest lennujaamast...


Võtsime oma kohad sisse ning vaatasime rahuolevalt kõiki tühje kohti oma reas, sest stjuuard oli just teadustanud, et kõik on kohal, sulgeme uksed ning tõuseme õhku. Mõnus, saab jälle üle kolme istme pikali visata. Ja siis ütles teine stjuuard, et pool rahvast on puudu. Krt, oleks natuke kiiremini teinud, oleks lennates palju rohkem ruumi olnud. Igal juhul jäi mulle arusaamatuks, kus see pool lennukitäit rahvast siis aega veetis selles suurepärases lennujaamas. Näris neid kuivanud pizzalõike või? Igal juhul saime siiski lendu enne õiget aega ning ilmselt oli osadel reisijatel kerge segadus sõiduvahendi tüübi osas. Nimelt otsustasid nad terve lennu veeta vahekäigus seistes nagu tegemist oleks tipptunni Kopli trammiga. Koju jõudsime graafikust ca tund varem.

Kommentaare ei ole: