Päev algas tavapäraselt - hommikusöögi järel liikusime peabasseini äärde, kus kell 10 keerati bassid põhja ning tehti kiire tantsutrenn. Peale seda käisid treenerid ringi ning tegid reklaami oma iga hetk algavale venitamisele. Tunni aja jooksul nad reklaamist kaugemale ei jõudnud ja keegi midagi venitama ei hakanud. Otsustasime basseini hüpata. Nüüd ma tean, kuidas talisuplejad ennast tunnevad. Hüppasime basseinist välja.
Paistab, et täna on kohale jõudnud turismigrupp kuskilt lähiriigist, sest ootamatult pole venelaste osakaal enam 95% vaid langenud haleda 92% peale. Nimetatud 3% on nüüd moslemimaadest pärit turistid. Juuksed ja nägu hidžaabide või nikaabidega kaetud, tihtipeale veel mask ka ees ning maani beežid või mustad burkad seljas. Vaatmata dress code stendidele basseinide ääres hüppavad nad kirjeldatud outfitiga ka vette.
Lõuna ajal selgus, et Helena joob liiga vähe. Nagu tavaliselt tuli noormees uurima, mida me oma lõunase gurmee kõrvale juua soovime. Mul oli vesi ees (siin saab vett viinapitsi mõõtu klaasist) ning ma ei tellinud midagi ja Helena ütles ka, et ta ei soovi juua.
"Miks sa midagi juua ei soovi?"
"Ma ei taha, aitäh!"
"Aga jooge ikka, äkki siis vett?"
"Olgu, ma võtan ühe vee"
Hetk hiljem oli noormees laua juures tagasi kolme klaasi veega, millest kaks pani Helena ette ning ühe mulle. 10 minutit hiljem kui me olime magustoidu lauda toonud, ilmus entusiastlik noormees uuesti ning ma palusin ühte kohvi. Helena ei soovinud endiselt midagi. Kaks minutit hiljem pandi mõlema ette tass kohvi.
Pealelõunal otsustasime kõndida Mango Marketisse. Tee peal jalutas vastu kaamel, kelle seljas istuv kohalik tahtis, et me ilmtingimata kaamliga pilti teeksime. Me ei teinud. Tegin hoopis kaupluse ees pilti, mille kohal oli kiri "Gena ja Potsataja". Kaupluse omanik ütles, et tema poeukse pildistamine on keelatud.
Mango Market on suurepäraselt varustatud supermarket - sealt saab nii dieetmoose, viagrateed, uuemaid Prada ja Michael Korsi mudeleid kui ka umbes kümmet sorti KitKat šokolaade.
Õhtusöögilaua parimad palad olid tulel küpsetatud kotletid ning otse kuumast õlist tulnud pontšikud. Sõime neid tuhksuhkruga. Pontšikuid siis, mitte kotlette. Õhtusöögi ajal käidi reklaami tegemas õhtusele meelelahutusele, mileks täna oli Mister Hiltoni valimine. Padarokeid lubati ka. Silme ees kõik need mitte väga saledad, aga karvased ja ülepõlenud mehed, kes siin stringide väel ringi jalutavad ning oma roosat tagumikku välgutavad kõikidele soovijatele ja mittesoovijatele, otsustasime nimetatud valimised vahele jätta. Tühja need kingitused.
Paistab, et täna on kohale jõudnud turismigrupp kuskilt lähiriigist, sest ootamatult pole venelaste osakaal enam 95% vaid langenud haleda 92% peale. Nimetatud 3% on nüüd moslemimaadest pärit turistid. Juuksed ja nägu hidžaabide või nikaabidega kaetud, tihtipeale veel mask ka ees ning maani beežid või mustad burkad seljas. Vaatmata dress code stendidele basseinide ääres hüppavad nad kirjeldatud outfitiga ka vette.
Lõuna ajal selgus, et Helena joob liiga vähe. Nagu tavaliselt tuli noormees uurima, mida me oma lõunase gurmee kõrvale juua soovime. Mul oli vesi ees (siin saab vett viinapitsi mõõtu klaasist) ning ma ei tellinud midagi ja Helena ütles ka, et ta ei soovi juua.
"Miks sa midagi juua ei soovi?"
"Ma ei taha, aitäh!"
"Aga jooge ikka, äkki siis vett?"
"Olgu, ma võtan ühe vee"
Hetk hiljem oli noormees laua juures tagasi kolme klaasi veega, millest kaks pani Helena ette ning ühe mulle. 10 minutit hiljem kui me olime magustoidu lauda toonud, ilmus entusiastlik noormees uuesti ning ma palusin ühte kohvi. Helena ei soovinud endiselt midagi. Kaks minutit hiljem pandi mõlema ette tass kohvi.
Pealelõunal otsustasime kõndida Mango Marketisse. Tee peal jalutas vastu kaamel, kelle seljas istuv kohalik tahtis, et me ilmtingimata kaamliga pilti teeksime. Me ei teinud. Tegin hoopis kaupluse ees pilti, mille kohal oli kiri "Gena ja Potsataja". Kaupluse omanik ütles, et tema poeukse pildistamine on keelatud.
Mango Market on suurepäraselt varustatud supermarket - sealt saab nii dieetmoose, viagrateed, uuemaid Prada ja Michael Korsi mudeleid kui ka umbes kümmet sorti KitKat šokolaade.
Õhtusöögilaua parimad palad olid tulel küpsetatud kotletid ning otse kuumast õlist tulnud pontšikud. Sõime neid tuhksuhkruga. Pontšikuid siis, mitte kotlette. Õhtusöögi ajal käidi reklaami tegemas õhtusele meelelahutusele, mileks täna oli Mister Hiltoni valimine. Padarokeid lubati ka. Silme ees kõik need mitte väga saledad, aga karvased ja ülepõlenud mehed, kes siin stringide väel ringi jalutavad ning oma roosat tagumikku välgutavad kõikidele soovijatele ja mittesoovijatele, otsustasime nimetatud valimised vahele jätta. Tühja need kingitused.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar