Kadunud WiFi radadel - Istanbuli lennujaam

Mu lend Istanbulist Detroiti oli kell 14:20, aga arvestades asjaolu, et hotell oli poolel teel lennujaamast Kreekasse (või vähemalt tundus nii), ei olnud ma üllatunud, et transport oli juba kella kümneks tellitud. Täpselt kell 10:25 läksime liikvele ning meie 40-minutiline ots võttis veidi pealt tunni aega, mis võimaldas meil taas nautida Istanbuli liiklust, igavat liiva ja tühja välja.

Jalutasin läbi turva ning leidsin ennast taas kuulsusetust Wi-Fi kõrbest, mis on tuntud ka kui Istanbuli lennujaam. Aga olgu tänatud Turkish Airlines, mille pardawifi levis ka väravasse E3, kuhu ma ennast Detroidi lennu väravat oodates maha istutasin. Kiired andmed pardakaardilt ja seal ma olin, tasuta wifis! Lisaks leidsin ka joogiveekraani selles ülehinnatud lennujaamas. Väike võit igal reisil!

Pardasaatja teatas, et "Boarding completed" ja mul oli terve rida minu päralt. Lend tundus juba täitsa mõnus. Seda hetkeni kui üks kaasreisija otsustas, et talle määratud keskmise bloki iste ei ole ikka tema vaib ja kolis minu ritta aknaalusele istmele. Ilmselgelt oli määratud iste ainult soovituslik. Daam jätkas keskmise istme ülevõtmisega, saatis oma magustoidu tagasi, sest see tuli "ilma kaaneta" (eelinfo: ka tema teise eine magustoit tuli ilma kaaneta) ja kattis põranda toidujäätmete, pakendite ja pudelitega. Ühtlasi pidas ta vajalikuks iga filmi vaadata uue paari kõrvaklappidega, sest mahakukkunud klapid ei tõusnud ise põrandalt üles.

Immigratsioon läks libedalt ning peale kolmenädalast lahusolekut nägin lõpuks Scotti! Veel tund ja jõudsime koju!

Disconnect - internetivaba Istanbuli lennujaam

Lend Tallinnast Istanbuli oli kiire, ning ausalt öeldes ka suhteliselt elamustevaene - seda küll selle hetkeni kui Scott otsustas, et ma pean kõrvalistuva paariga suhtlema hakkama.

Selgus, et ma sattusin istuma Scotti kolleegi kõrvale - selle tõsiasja tuvastasin seljakotil olevalogo järgi. Otseloomulikult veetis Scott terve ülejäänud lennuaja küsides, kes see on ja mis ta nimi on ... sest otseloomulikult olen mina ju see isik, kes rõõmuga võtab kõikide võõrastega jutuotsa üles ja küsib, et "Aga kes sina oled ja mis sinu kõige suurem hirm on?". Suurema osa lennust ma ignoreerisin Scotti sõnumeid, aga lõpuks andsin alla ja sain teada ta nime, tiimi ja suure osa detaile tema eraelust. Selgus, et Scott isegi ei teadnud teda!

Jõudsime Istanbuli lennujaama ja tagasihoidlikult öeldes elamused jätkusid - terve tund aega tasuta wifit! Jep, lugesid õigesti. Istanbuli lennujaam võimaldab reisijale 60 minutit enda lõbustamiseks ja maailmas toimuvaga kursishoidmiseks enne kui digituled jälle ära lastakse ja sind kuni järgmise lennuni oma mõtetega omaette jäetakse.

Järgmisest lennust rääkides - mul oli pikk ümberistumine. Pikk. Kas ma mainisin juba, et see oli pikk? Nagu 22 tundi pikk. Turkish Airlines pani meid õnneks ööseks hotelli ning sõit sinna võttis ühe tunni ja 25 minutit. Suurem osa sellest ajast oli akna taga igav liiv ja tühi väli. Lõpuks, jõudes Istanbuli eeslinna, läksid vaated põnevamaks, sest ühtlasi sõitsime sisse ka tööpäevalõpu ummikusse ning meil oli rahulikult aega jälgida kõike ümbritsevat. Ja liiklust.

Positiivse poole pealt selgus, et hotellis olid ka õhtu- ja hommikusöögid hinnas. Sõin kõhu täis ja läksin magama.

Istanbul. Türgi mees teeb, mida Türgi mees tahab.

Kella kolmeks öösel oli pandud esimene (ja ka ainus, sest mina oma pealelõunasele poolekolmesele lennule otseselt ei kartnud sisse magada) äratus ning pool neli suundus Scott lennujaama. Magasin edasi. Seitsmeni. Ikkagi laupäev ju.

Hotellil on seitse korrust, kus esimesest kuuendani on toad ja seitsmendal on restoran. Meie olime neljandal. Hommikusööki sai seitsmendal. Lift sõidab kuuendani. Või nii ma optimistlikult arvasin, kui lifti ette tellisin ja number kuut vajutasin. Selgus, et neljandalt saab liftiga ainult alla, retseptsiooni. Kuhu lift ka ilma minuga üle täpsustamata suuna võttis. Sealt on sama liftiga võimalik sõita kuuendale. Kust siis tuleb viimane korrus jalgsi minna. Kuna hotellipersonalile jäi mulje, et turist ei saa sellisest logistikast hästi aru, siis retseptsioonist üles sõitmiseks tuli üks neist igaks juhuks minuga kaasa. Noh, et ma ei tea, mis korrusele selle liftiga ära ei eksiks.

Vaatasin kella, et mul on veel aega teha ring turul ning Sultanahmedis ja võtsin suuna teisele poole jõge. Astusin sisse sobivasse maiustustepoodi ning abivalmis noormees hakkas joonelt mulle nii maiustusi proovida pakkuma kui ka karpi laduma. Et olla kindel, et maadam ikka parima valiku teeb, rabas ta pidevalt mul käest ning vedas nende kõige maitsvamate kommide juurde. Korduvalt ka "kogemata" mu muude kehaosade vastu minnes. Ükskõik kui otsekohese ütlemisega ma muidu ka olen, aga ainsa naise ja naissoost turistina meestekeskses moslemiriigis, kus ümberringi ainult meesmüüjad paistsidki, tundus olevat mõistlikum talle mitte öelda, kuhu ta oma käed pigem panna võiks.

Lennukis, loomulikult, polnud mingit infot selle kohta, et ma peaksin baklažaani asemel banaani saama ning nii saingi järjekordse portsu riisi munataimega. Vähemalt polnud see kana, mis ülejäänutele ainus valik oli.

Kodune vannitoakaal vaatas mind üsna etteheitva näoga kui ma kogu selle pasta ja pizza järel talle peale astusin. Kui ta rääkida oskaks, oleks ma tõenäoliselt kuulnud väljendeid nagu "Free Willy" ja "ükshaaval". Samas, korrektsuse huvides olgu mainitud, et mina vaatasin kaalu ja seda numbrit ta ekraanil sama etteheitvalt.

Toskaana. Istanbul. LSD.

Hommikul saime liikuma planeeritust varem, mis viis meid läbi planeerimatu paksu udu planeeritust varem ka lennujaama.

Check in letis meenus mulle, et Turkish on mulle juba kaks korda üritanud riisi baklažaaniga serveerida ning palusin noormeest, et ta mul vähemalt homse menüü puuviljade vastu vahetaks. Lubas, et sellega pole probleemi ning ma juba nägin ennast Istanbul-Tallinna lennul banaani, greipi ja kõiki muid häid puuvilju söömas. Kujutasin ka ette, kuidas mu vannitoakaal rahulolevalt nurrub kui me homme taasühineme. Rooma - Istanbul lennul oli mul endiselt tavaline taimetoit ning kui oma kandikud kätte saime, siis selgus, et minu karbis on ahjuomlett, tomat ja seened + magustoiduks puuviljasalat ning Scotti karbis munapuder, juustupirukas ja tomat + magustoiduks kakaokook. Võta siis kinni, kumb menüü rohkem taimetoit oli kui teine.

Sõitsime hotelli, tshekkisime sisse ning läksime süüa (Scott) ja juua (mina) otsima. Mul oli täiesti selge siht silme ees: granaatõunamahl esimesest pressist, mis teele jääb. 100 meetri järel olid teel nii mahlapress kui kanakebab.

Kuna meie türgi keel vajab veel lihvimist ning sama käib ka hotelli administraatori inglise keele kohta, siis kulutasime tubli pooltunni, et selgitada, mis kellaks Scott soovib keset ööd lennujaama jõuda ning veenduda, et kirja said nii õige kellaaeg, õige lennujaam kui ka õige transpordivahend.

Peale kerget puhkust ja õhtusööki kõndisime veel üles Taksimi, sealt ramadanifestivalile ja edasi parki. Pargis sain Scottilt ka kolmanda sünnipäevakingituse ning nüüd kannan kõrvas teemanti :)

Istanbul pildis

Istanbuli pildid on siin.

Flavours from Turkey - tatrapastasalat oliivide, juustu ja vutimunadega

Peale seda kui ma olin Arthuril pool kotti juustust ja oliividest tühjaks söönud, läksin koduteel oma lemmikturult läbi ja ostsin ka pool turgu maiustustest, oliividest ja juustust tühjaks. Tagasi Tallinnas, tegin allesolevatest oliividest ja juustust salatit.

Vaja läheb:
tatrapennet
vutimune
kirsstomateid
pisikesi ümmargusi juuste
oliive

2 spl oliiviõli
1/4 tl riivitud sidrunikoort
lusikaotsaga mett
1 tl sidrunimahla
1/2 tl sinepiseemneid

Sega omavahel kokku kõik kastmeosad. Pane keedetud penne taldrikule ja kata suurema osaga kastmest. Lisa ülejäänud salatikomponendid ja vala peale allesolev kaste.

Istanbuli päevikud. Kohvikust kohvikusse.

Viimane päev siin linnas, mis tundus mulle alguses selline nagu eikellegimaa, pole nagu Euroopa ja pole nagu Aasia ka. Pole piisavalt puhas ja korras, et Euroopa olla ega ka piisavalt sõbralik ja naeratav, et Aasia olla. Liiklus pole mitte korraldamata vaid pigem agressiivne. Aga see oli esmamulje, päevast, kus ma käisin, kaart näpus, ühe hoone juurest teise juurde ja sain osa vaid turistitrassist. Mida aeg edasi ja vähem mul päevakavas oli, seda rohkem hakkas mulle linn meeldima. Need tänavad ka kohvikud, head söögid ja värsked mahlad. Kuna ma olin tänaseks käinud nii Sultanahmedis, aasia poolel kui Taksimis, otsustasin lihtsalt ringi jalutada, kolada mööda väikseid tänavaid ühest kohvikust teise ja jõuda päikeseloojangu ajaks Bosporuse äärde. Alustuseks läbisin taas selle Bosporuse ääres oleva turu ning jätsin meelde, et õhtul sealt veel miskit head kaasa osta. Jõin "oma" kohvikus tassikese türgi kohvi ning võtsin suuna ... kuhugi. Möödusin sinisest mošeest ja liikusin mere suunas. Tänavad olid täiesti inimtühjad. Sõin pide't juustuga ja nägin seejärel pisikest kohvikohta tänavanurgal. Tellisin kohvi ja istusin lauda. Ainus teine külastaja peale minu, uuris, kust ma olen ja teatas seepeale selges soome keeles, et ta oskab soome keelt. Kaunis :) Selgus, et tegemist oli ameeriklasega, kes on 3 kuud Soomes elanud ning lisaks inglise ja prantsuse keelele räägib soome ja teataval määral ka türgi keelt. Võttis kotist välja juustu ja oliive ning pakkus mulle ka. Seepeale türklasest omanik pakkus, et võib meile ka oma restoranist midagi süüa tuua, ilma rahata :) Jäime Arthuriga pikemalt juttu ajama ja kui ma ükskord liikuma sain, soovis omanik mulle veel terrassi näidata. Selgus, et tal on seal hotell, mille katuseterrassilt avaneb vaade nii sinisele mošeele kui Hagia Sofiale. Ühtlasi pidas ta vajalikuks vabandada, et ameeriklane nii palju räägib :)

Ostsin linna pealt veel pistaatsia-meetäidisega filotaignakooki ja Bosporuse äärest imemaitsvat arbuusi. Jalutasin veelkorra üles Galata torni juurde ning jäin seejärel Bosporuse äärde raamatut lugema ja päikeseloojangut ootama.

Tagasiteel tegin paar peatust turul ning soetasin erinevaid juuste, oliive ja mitmesuguseid maiustusi.

Istanbuli päevikud. Süüria.

Kõndisin Taksimi, olles eelnevalt taas teinud peatuse Süleimani mošee juures. Mulle lihtsalt meeldib see turistidest üsna hüljatud mošee ja sealt avanevad vaated. Lisaks avastasin Bosporuse suunas liikudes tee pealt veel ühe ägeda turu.

Galata sillal hakkab mulle vaikselt tunduma, et ma tunnen kõiki kalamehi juba nägupidi :)

Mäest üles Galata torni juurde, vaatasin ümber torni keerduvat järjekorda ja olin rahul, et mul polnud plaani sinna ronida :) Istiklal oli täis poode ja rahvast, aga väiksematel kõrvaltänavatel oli toredaid söögikohti. Lisaks jogurtisupile avaldas konafalaadne puding mulle väga muljet :)

Peale Taksimi väljakut, kus hiljuti need suuremad rahutused aset leidsid, läksin alla mere äärde ning sõitsin trammiga tagasi Grand Bazaari juurde, et fotokas koju viia enne kui õhtul Michaeliga välja läheme. Lisaks oli mul janu ja granaatõunamahl tundus igati hea mõte. Ainult, et kui nad varem olid iga nurga peal, siis nüüd polnud neid mitte kuskil. Viimaks leidsin leti enam-vähem koduukse kõrvalt.

Õhtul läksin uuesti Taksimi, sest olime Michaeliga seal dinneri kokku leppinud. Leidsime koha, kus sai mezet tellida ning võtsime krevette ja tomatisalatit ja juustu. Kuna Michael töötab rahuläbirääkijana ning elab hetkel Türgi-Süüria piiril ning on veetnud suurema osa oma tööelust erinevates kriiskolletes, siis oli huvitav kuulda ka nö. kolmandat poolt (lisaks pagulaste pooldajatele ja siinsetele tulistele vihkajatele) Süüria teemal, kedagi, kes on ise viibinud kohapeal ja teab sealset olukorda.

Istanbuli päevikud. Praetud sardiinid.

Nii. Minu plaan teha hommikul plaan läks vett vedama, sest net oli kadunud. Vaatasin siis kaarti ja metrooplaani ja tundus, et kõige lähem peatus, kust aasia poolele saab, on Komkapi. Vedasin ennast voodist välja, sõin eileostetud jogurtit ja nektariine ning asusin teele. Kui tänav hakkas peaaegu püstloodis allamäge minema, lootsin, et olen õigel teel, sest tagasi üles sealt ilma varustuseta poleks tahtnud ronima hakata. Jõudsin peatusse, kus selgus, et seda ei läbi küll ükski rong. Kuna Yenikapit läbib (olin seda laupäeval juba ise testinud) ja see oli ka suhteliselt lähedal, kõndisin sinna. Sealt läks ka Marmarise metroo. Sõitsin aasia poolele ja jäin sinna mere äärde vist vähemalt tunnikeseks istuma ja raamatut lugema.

Kuna lõuna hakkas lähenema, valisin välja söögikoha, näitasin ühe kliendi taldrikusse ja palusin omale sama serveerida. Sain taldrikutäie praetud sardiine sidruniga ja taldrikutäie värsket salatit ja vähemalt pool suurt pätsi saia. Nii hea oli :)

Valisin järgmise koha, suure koogivalikuga kohviku ning küsisin türgi kohvi. Sain tassitäie nescafed. Hakkasin tagasi liikuma ning nagu ikka metroos, oli mul hea meel, et ilma vigastusteta sisse sain. Kui enne rongi saabumist seisavad inimesed viisakalt üksteise taga järjekorras, siis rongi saabudes tormavad tagantpoolt mehed kohale, kes küünarnukkidega teed tehes vagunisse sisenevad ja istekohtade poole tormavad.

Tagasi omal kaldal, sattusin endalegi ootamatult Spice Bazaarile, mille kõrval on hästi armas lilleline hoov. Kuna nii siin kui muudel turgudel ja müügikohtades kipuvad müüjad minuga türgi keeles rääkima, siis on neist mugav mööda jalutada, sest õnneks ma ei saa aru, mida öeldakse. Samas nende, kes inglise keeles räägivad, põhilised sissejuhatavad fraasid on "Lady, just one question" või "Lady, where are you from". Mul on endiselt soov vastata, et mis see nende asi on, kust ma pärit olen.

Ostsin granaatõuna- ja apelsinimahla ning oma rõõmuks avastasin, et mahl tuleb puhtalt otse puuviljast topsi ilma, et keegi sinna suhkrut kipuks lisama. Lovethiscity.

Mu ööbimiskohast mitte kaugel on kaubanduskeskus. Täna tundus õige aeg olevat sisseoste minna tegema. Läks nagu tavaliselt ehk ostud soetasin vaid toiduosakonnast. Lisaks ostsin tagasiteel suure pudeli värskelt pressitud apelsinimahla hommikuks.

Istanbuli päevikud. Sightseeing.

Kuna mulle koguaeg tundus, et mul on reisini piisavalt aega ja küll ma jõuan vaadata, mida teha ja kuhu minna, siis nimetatud ettevalmistuseni jõudsin omadega reede õhtul. Nimekirja said sinine mošee, Hagia Sofia, Galata sild, Taksim ja "aasia pool". Niipalju siis planeerimisest.

Ma üritan rahvamasse ja turistiturge alati vältida, aga selgus, et mu ööbimiskoht on Grand Bazaari kõrval ja otsustasin alustada päeva selle läbimisega, et minna seejärel mošee ja Hagia Sofia juurde ja lõpuks jõuda Galata sillale. Mõeldud, tegemata. Astusin uksest välja ja siirdusin esimesse kohvikusse, et alustada päeva türgi kohvi ja millegi magusaga. Suhtluskeelteks pakuti mulle seal türgi või vene keelt. Kuna mu türgi keel vajab veel pisut lihvimist, siis suutsin meenutada sõna "zaftrak" ja saime selle teema vähemalt lahendatud. Niisiis, sightseeing. Keerasin ühest kohast valesti ära ja sattusin hoopis Süleimani mošee juurde, kust avanesid kaunid vaated Taksimile ja Bosporusele. Keerasin tagasi ja otsisin seda Grand Bazaari. Hakkas tunduma, et tegemist on linna paremini hoitud saladusega, kui lõpuks leidsin suletud ukse. Suletud turu ümber olid väljas letid erineva kraamiga - seal olid nii uued Michael Korsi ja Guessi mudelid, et need pole omadega isegi brändipoodidesse veel jõudnud.

Ostsin maisi (ei olnud nii hea, kui Malaisias) ja liikusin edasi sinise mošee suunas. Vaatasin ära nii selle kui Hagia Sofia ja võtsin pingi peal päikest.

Galata sillalt pidid avanema kaunid vaated, mis on ka tõsi. Sealt jõudsin hipikvartalisse, sõin kitsejuustusalatit, mille kokk paraku äädikaga ära oli tapnud ning otsustasin, et nüüdseks on peamine nähtud ning rohkem sightseeingut ei tule.

Istanbuli päevikud. Lend.

Lennujaamade, sh. Tallinna lennujaama turvakontrollid on ja jäävad mulle alati müstikaks. Ma olen pidanud oma koti fotoka pärast põhjani tühjaks tegema, järgmine kord pole samas lennujaamas kellelgi ei fotoka ega Kindle'iga asja. Igavesti porises Riia lennujaamas kästi ära võtta ilma igasuguse metallelemendita jalatsid. Mul on puuviljanuga kotti ununend ja kellelegi pole see korda läinud või olen liitrine vesi näpus turvakontrollist läbi läinud. Viimati ladusin oma asjad lindile, kott vedelikega ilusti eraldi ja küsisin turvalt, et kas püksirihm on ka vaja ära võtta. Turva ütles, et ei ole ja küsis, et kas mul vedelikke on??? Läksin väravatest läbi, mis piiksuma hakkasid ja sealne turva saatis tagasi püksirihma ära võtma. Mh.

Istanbul - Tallinn lend tuli õigel ajal sisse ja tablood näitasid väljumisajaks ettenähtud kella 15:25. Visalt näitasid nad sama aega ka kell pool neli kui pardaleminekki veel alanud ei olnud. Lõpuks lasti siiski lennukisse, aga ainult selleks, et kuu
lda, et väljalend hilineb kaks tundi (lennujaama koduleht näitas ainult infot, et värav suletud). Lisaks lastele hakkasid närviliseks muutuma ka mitmed täiskasvanud idaeurooplased. Natuke tagapool nähvas üks eesti keeles türklannast stjuuardessile, et kas eestikeelset teenindust ei saagi.

Ülejäänud osa lennust oli sündmustevaene kui just mu kõrvalolevad ülbevõitu venelased välja arvata. Ja stjuuardess, kes pidevalt kippus istmeridu vahele jätma ja neile juua mitte pakkuma :)

Andsin ühtlasi Mesutile teada, et lend hilineb ja ma jõuan hiljem kohale, millele ta vastas entusiastlikult vähemalt kümne sõnumiga. Informeeris mind ilmaoludest (padukas) ja palus mitte muretseda. Ma arvasin, et ju lend sellepärast hilinebki, et vihm üle saaks minna ja mu meik laiali ei läheks. Kohalejõudes oligi ilm ilus. Teel korterisse jäid tee peale erinevad restoranid ja baklavaletid. Kujutasin ette, kuidas ma hommikul esimese asjana endale Rootsi laua jagu süüa ette tellin :)