Mu lend Istanbulist Detroiti oli kell 14:20, aga arvestades asjaolu, et hotell oli poolel teel lennujaamast Kreekasse (või vähemalt tundus nii), ei olnud ma üllatunud, et transport oli juba kella kümneks tellitud. Täpselt kell 10:25 läksime liikvele ning meie 40-minutiline ots võttis veidi pealt tunni aega, mis võimaldas meil taas nautida Istanbuli liiklust, igavat liiva ja tühja välja.
Jalutasin läbi turva ning leidsin ennast taas kuulsusetust Wi-Fi kõrbest, mis on tuntud ka kui Istanbuli lennujaam. Aga olgu tänatud Turkish Airlines, mille pardawifi levis ka väravasse E3, kuhu ma ennast Detroidi lennu väravat oodates maha istutasin. Kiired andmed pardakaardilt ja seal ma olin, tasuta wifis! Lisaks leidsin ka joogiveekraani selles ülehinnatud lennujaamas. Väike võit igal reisil!
Pardasaatja teatas, et "Boarding completed" ja mul oli terve rida minu päralt. Lend tundus juba täitsa mõnus. Seda hetkeni kui üks kaasreisija otsustas, et talle määratud keskmise bloki iste ei ole ikka tema vaib ja kolis minu ritta aknaalusele istmele. Ilmselgelt oli määratud iste ainult soovituslik. Daam jätkas keskmise istme ülevõtmisega, saatis oma magustoidu tagasi, sest see tuli "ilma kaaneta" (eelinfo: ka tema teise eine magustoit tuli ilma kaaneta) ja kattis põranda toidujäätmete, pakendite ja pudelitega. Ühtlasi pidas ta vajalikuks iga filmi vaadata uue paari kõrvaklappidega, sest mahakukkunud klapid ei tõusnud ise põrandalt üles.
Immigratsioon läks libedalt ning peale kolmenädalast lahusolekut nägin lõpuks Scotti! Veel tund ja jõudsime koju!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar