Lend Tallinnast Istanbuli oli kiire, ning ausalt öeldes ka suhteliselt elamustevaene - seda küll selle hetkeni kui Scott otsustas, et ma pean kõrvalistuva paariga suhtlema hakkama.
Selgus, et ma sattusin istuma Scotti kolleegi kõrvale - selle tõsiasja tuvastasin seljakotil olevalogo järgi. Otseloomulikult veetis Scott terve ülejäänud lennuaja küsides, kes see on ja mis ta nimi on ... sest otseloomulikult olen mina ju see isik, kes rõõmuga võtab kõikide võõrastega jutuotsa üles ja küsib, et "Aga kes sina oled ja mis sinu kõige suurem hirm on?". Suurema osa lennust ma ignoreerisin Scotti sõnumeid, aga lõpuks andsin alla ja sain teada ta nime, tiimi ja suure osa detaile tema eraelust. Selgus, et Scott isegi ei teadnud teda!
Jõudsime Istanbuli lennujaama ja tagasihoidlikult öeldes elamused jätkusid - terve tund aega tasuta wifit! Jep, lugesid õigesti. Istanbuli lennujaam võimaldab reisijale 60 minutit enda lõbustamiseks ja maailmas toimuvaga kursishoidmiseks enne kui digituled jälle ära lastakse ja sind kuni järgmise lennuni oma mõtetega omaette jäetakse.
Järgmisest lennust rääkides - mul oli pikk ümberistumine. Pikk. Kas ma mainisin juba, et see oli pikk? Nagu 22 tundi pikk. Turkish Airlines pani meid õnneks ööseks hotelli ning sõit sinna võttis ühe tunni ja 25 minutit. Suurem osa sellest ajast oli akna taga igav liiv ja tühi väli. Lõpuks, jõudes Istanbuli eeslinna, läksid vaated põnevamaks, sest ühtlasi sõitsime sisse ka tööpäevalõpu ummikusse ning meil oli rahulikult aega jälgida kõike ümbritsevat. Ja liiklust.
Positiivse poole pealt selgus, et hotellis olid ka õhtu- ja hommikusöögid hinnas. Sõin kõhu täis ja läksin magama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar