Teatrikuud mai ja juuni 2013

Kolm vihmast päeva, lavastaja Diana Leesalu (Linnateater)

Utoopia rannik. I osa. Teekond, lavastaja Priit Pedajas (Linnateater)

Pál-tänava poisid, lavastaja Mart Koldits (Linnateater, suvelavastus)

Aeg ja perekond Conway

Aeg ja perekond Conway, lavastaja Elmo Nüganen

Kolmes vaatuses esitatud etendus, kus 1919. aasta sõjajärgsel Inglismaal peetud sünnipäeval peatub hetkeks aeg ning 21-aastaseks saanud sünnipäevalaps saab heita pilgu perekonna tulevikku. Vaataja otsustada jääb, kas tegemist on tulevikuga või kujutluspildiga. Kolmas vaatus toob tegevuse tagasi aastasse 1919 ning sünnipäevapeole. Kolmas osa iseenesest jäi mulle segaseks - see oli kokkuvõte esimesest ja teisest, kerge täiendus või selgitus, aga kõik, mis seal valjusti välja öeldi, oli kahes esimeses vaatuses juba kas otse või vihjamisi läbi mängitud.

Amy seisukoht

Amy seisukoht, lavastaja Mladen Kiselov

See on läbi aastate kulgev perekonnadraama, kus tundeid on jumaldamisest vihkamiseni, on ükskõiksust, käegalöömist, leppimist ja mitteleppimist. Amy tunneb ennast algul peigmehe, hiljem mehe ning ema vahele jäänuna, suhete silujana. Soovides mõlema poolega hästi läbi saada ning ka nende omavahelist läbisaamist soodustada, jäävad Amy enda soovid aga täiesti varju. Tema ema on tuntud näitleja, kellele teater on kogu elu. Vanakooli kasvatusega ema kardab oma tütre tuleviku pärast, kardab teda kaotada ning kardab, et tütar kaob võimuka mehe varju. Amy peigmees Dominic on aga järgmise põlvkonna esindajana filmide ning uuema meedia lummuses ning kinnitab, et noortele enam teater korda ei lähe.

See on siiras lugu ühest perekonnast, pereliikmete omavahelisest läbisaamisest, tülidest, leppimistest ja muutumisest läbi aja. Ma usun, et suurem osa vaatajaid suudab tõmmata paralleele ka omaenda elu või minevikuga.

Aga see tuli mulle üllatusena, et 1984. aastal Inglismaal mobiiltelefonid juba nii levinud olid :)

Koletis kuu peal

Koletis kuu peal, lavastaja Madis Kalmet

Ma olen järjekordselt tõeliselt vaimustuses Linnateatrist. Kaks viimast nähtud etendust on olnud täiesti suurepärased ja väga heade osatäitjatega. Võimalik, et seda võimendavad mõnevõrra ka neile kahele eelnenud mitu etendust, milles ma üsna pettusin.

See on lugu Armeenia abielupaarist, kellel õnnestus ellu jääda 1915. aasta genotsiidis ning isegi Ameerika Ühendriikidesse emigreeruda. See on lugu ootustest, lootuste purunemisest ning eelkõige võitlusest koletistega - nii minevikus, olevikus kui ka iseendas.

Ma armastasin sakslast

Ma armastasin sakslast, lavastaja Elmo Nüganen

Tammsaare ja Nüganeni koostöö kohta on väga raske midagi öelda, sest see on lihtsalt nii hea :)

Mulle meeldis see lähenemine, kus lugu jutustati läbi mõlema peategelase - etendus oli Oskari lugu, mida saatis Erika vahetult enne surma kirjutatud kiri.

Kuidagi on just Tammsaare etendused need, kus toimuv tõmbab paralleele minu elu ja minu endaga ja isegi tükk aega hiljem taban ennast ühele või teisele situatsioonile mõtlemast...

Nõks

Nõks, lavastaja Priit Võigemast

Viimasel ajal Linnateatris nähtud etendused on kohati olnud natuke kaheldava väärtusega. Seda suurem oli rõõm Nõksust, mis osutus oodatult heaks etenduseks.

17-aastane tütarlaps tuleb Londonisse, et minna NNKÜ-sse (Noorte Naiste Kristlik Ühing) ning satub teed küsima kolme poissmehe käest. Kui etenduse alguses on üks süütu tütarlaps ja kolm noormeest, kellest üks on naistemees, teine naljamees ning kolmas õnnetu nohik, siis etenduse jooksul hakkab rollijaotus muutuma.

Mulle meeldib, kui peale etendust on põhjust mõelda ja arutada, mida lavastaja mõelnud oli, kas mõne tegelase käitumine oli naiivne või põhjalikult kaalutletud. Nõksu üle sai mõnda aega veel arutatud :)

Üsna maailma lõpus

Üsna maailma lõpus, Linnateater, lavastaja Uku Uusberg

Lugu suhetest ja nende katkemisest, ootustest oma pereliikmete suhtes, pettumustest, hoolimatusest ja tegematajätmistest.

Louis on 34-aastane mees, kes on kaotanud sideme kodustega juba aastaid tagasi. Peale kodust lahkumist ei ole ta näinud ei oma õde-venda ega ema. Nüüd otsustas ta uuesti koju minna, sest tal ei ole enam kaua elada jäänud ning ta pidas vajalikuks seda teistele öelda.

Ta jõuab koju ning ... hakkab kuulama. Kuidas õde ei tunne teda üldse, sest venna lahkudes oli ta veel väike laps. Kuulab vennanaise ettekannet oma vennalastest, keda ta kunagi näinud ei ole. Venna etteheiteid. Ema ootusi ja soove. Ja mitte keegi ei tule kordagi selle peale, et küsida, kuidas tal läinud on, kas tal kõik korras on. Mitte keegi ei lase tal kordagi midagi vahele öelda ega selgitada või isegi õigustada. Sugulaste sõnavõtud vahelduvad Louis vaatajatele suunatud monoloogidega. Tõele au andes pean tunnistama, et kohati kippusid need monoloogid pikaks minema ning mina ei suutnud neid algusest lõpuni alati jälgida.

Kuna etenduse alguses teatab Louis oma peatsest surmast, on ta sellega vaatajad enda poole võitnud ning mõnda aega tunduvad ta pereliikmed tundetud kaabakad olevat, kellele ei lähe üle pika aja koju tulnud venna elu kuidagi korda. Aga Louis tuli üle kümne aasta esimest korda koju peret vaatama. Ja milleks? Et teatada neile oma peatsest surmast. Ka tema ei läinud koju ju selleks, et kuulda, kuidas teistel vahepeal läinud on. Teised on temast lihtsalt kõvema häälega, konkreetsemad ja ennast kehtestavamad.

Ma olen natuke pettunud. Sest ma lähen Linnateatrisse alati väga kõrgete ootustega :) Näitlejatöö oli seekord täiesti suurepärane, aga sisu jäi paraku natuke nõrgaks. Situatsioon, kus igaüks peab ennast kõige kesksemaks tegelaseks, oma tundeid ja seisukohti kõige tähtsamateks, hoolimata sellest, mida teised teevad, oskamatus kuulata ja tähele panna, on üsna levinud filmides-etendustes-raamatutes. Aga antud etenduses ei pakutud ei uut lähenemist ega ka ootamatut lahendust.

Homme näeme

Homme näeme, lavastaja Priit Võigemast

Kui vaatasime Linnateatri juunikuu mängukava, selgus, et nägemata on äsja lavale toodud Priit Võigemasti lavastus "Homme näeme" ja mõned vähemkiidetud etendused. Kuna "Homme näeme" oli veel üsna värske, siis puudusid selle kohta ka arvustused, kiitvad-laitvad sõnavõtud ning etendust läksin vähemalt mina vaatama ilma eriliste ootusteta sellele.

Lavastus koosnes reast etüüdidest, mille temaatika varieerus seinast-seina, olles siiski piiratud inimeste igapäevakohtumiste ja -juttudega. Oli kontori suitsunurga klatši, oli lapsevanemate koosoolek, tänaval juhuslikult kohtunud inimeste meenutused, kohtumine rahakerjava mooriga, peresuhted. Kohati oli naljakas, kohati oli äratundmist (mitte segi ajada äratundmisrõõmuga), kohati väsitas (kandekottidega koju mineva õpetaja pikem arutlus ja enese mittekehtestamine kohtudes raha kerjava baabaga), kohati ärritas (tänitav naine on tänaval ja kaupluse kassasabas liiga sagedasti esinev õõvastav nähtus, et ma seda kuidagigi naljakaks suudaksin pidada). Üldiselt oli minu meelest tegemist "kompotiga", kuhu oli sisse pandud kõike võimalikku, mis paraku ei moodustanud ühtset tervikut.

Tagantjärele lugesin just, et "Homme näeme" olla mõtteline järg lavastusele "Hecuba pärast". Suurim erinevus Hecubaga ongi minu meelest see, et Hecuba puhul moodustus etüüdidest nauditav tervik.

Vihurimäe

Emily Jane Brontë - Vihurimäe
Vanemuine - Vihurimäe

Taaskord enne vaatasin, siis lugesin :) Suvel käisime Alatskivil Vihurimäed vaatamas, peale seda ostsin omale raamatu ka. Lugemiseni jõudsin siiski alles nüüd.

Alatskivi loss sobis etenduse jaoks suurepäraselt, sattusime sinna ka ühel neist väga vähestest ilusa ilmaga õhtutest kogu suve jooksul. Kui ma nüüd tagantjärele raamatut lugesin, siis mind isegi hämmastas raamatu süngus. Etendusest otseselt sellist muljet ei jäänud. Võib-olla mõnevõrra aitas kaasa ka ilus ja soe õhtu ning loojuv päike. Etendus natuke ka pehmendas lugemist. Olles näinud Matveret Heathcliffina, oli keeruline kujutada teda ette nii õelana, kui raamatus kujutatud.

Mul on hea meel, et ma etendust nägin enne kui raamatut lugesin. Ma ei tea, kas ma oleksin üldse läinud etendust vaatama kui raamatuga eelnevalt tuttav oleksin olnud. Aga praegu oli etendus rohkem armastuslugu kui kahe mõisapere sünge ajalugu.

Hecuba pärast

Linnateater - Hecuba pärast, lavastaja Priit Võigemast

Tegemist on etüüdidel põhineva etendusega näitlejatest, nende otsingutest, leidmaks vastust küsimusele, kes nad tegelikult on, mida nad teevad ja miks nad seda teevad. Näidates ühte pikka päeva näitleja elust, etendati vaatajale kõikvõimalikud arvamused ja klišeed näitlejate kohta: nad on õhtust õhtusse laval, sest nad ei oska midagi asjalikku teha, nad on geid, kes tahavad omale grimmi teha ja retuuse kanda, nad on tühja pilguga saali vahtivad mõttetud mehed.

Mulle meeldivad kohutavalt Indrek Ojari, Priit Võigemast ja Argo Aadli ja ma pole ka Linnateatris veel kordagi pidanud pettuma. Suurepärane etendus, mis oma paroodilisel viisil näitas näitlejate argipäeva.

Tõde ja õigus ja armastus

Tõde ja õigust vaadates tundsin mitu korda erinevate naissoost tegelaste käitumises iseennast ära. Kuidagi kummaline, nagu iseennast vaataks kõrvalt... Ja oma vigu...

Teater. ARMASTUS. TEATER.

Tõde ja õigus. Indrek. Karin. Wargamäe. Päike ja emotsioonid. Armastus. Juust, vein ja maasikad. Päikeseloojang ja päikesetõus. Valged, udused ööd.

Inimestest, suhetest, väärtushinnangutest ja nende muutumisest, armastusest, tööst, ülekohtust, jumalast, usust, sõna mõjust...

Sellest, kuidas inimesed vaatavad jahedal suveööl teatrit päikeseloojangust päikesetõusuni.

Armastust on vaja. Mitte tõde ja õigust.

Vargamäe
05.07.2008