pühapäev, 30. oktoober 2016

Rundschau München. Minuga reisile? :)







Täna sain aru, et ma ise küll minuga reisima ei läheks. Läksin eile magama selge plaaniga minna täna Garmisch Partenkirchenisse. Salvestasin isegi selle kaljuvahelt läbironimise marsruudi omale telefoni ja puha. Hommikukohvi juures polnud asi üldse enam nii kindel. Sest, noh, et see poolteist tundi sinna ja sealt veel pool tundi suusapargi algusse, kust saaks alles kõndima hakata - tundus ajaraiskamisena. Et äkki ikka läheks Tegernsee äärde. Otsisin rongiajad välja ja hakkasin kahtlema, et noh, ma alles hiljuti ju käisin seal ja nii edasi. Et äkki vaataks siinsamas Münchenis ringi. Isari ääres või mõnes S-Bahni lõpp-peatuses. Guugeldasin. Ei tundunud põnev. Mõtlesin, et äkki ikka Garmischisse, see Partnaschklamm nägi ju nii põnev välja. Aaa, ei, kaugel ju noh, ei saa rahulikult võtta, eriti kui täna läheb varem pimedaks. Et siis ikka Tegernsee. A rongiga on nüüd napikas, niiet ei mängi välja. Bad Tölz? Ei, see läheb ju samas rongikoosseisus Münchenist välja kui Tegernsee oma. Et siis jääb ikka S7 suunal miskit. Aga jäin riidessepanekuga venitama ja järgmine Tegernsee rong oli selle aja peale juba ajaliselt sobiv. Pakkisin koti ja võtsin suuna Hauptbahnhofi. Et siis Tegernsee. Tunniga kohale, kahega Hüttesse, poolega alla ja siis linna tagasi. Aga metroo eskalaatoril ei tundunud selline kihutamine enam üldse hea mõte ja venitama poleks sinna saanud jääda, sest talveaja tõttu läheb, nagu juba mainitud, poolest päevast pimedaks. Läksin mõne peatuse kaugusel olevasse inglise aeda.

laupäev, 29. oktoober 2016

esmaspäev, 17. oktoober 2016

A Portuguesa. Kreemikookidest päästerõngani.










Kuna üks meist (ja see pole mina, sest ma siiski võimalusel õpin oma vigadest) oli omale taas ostnud poole öö ajal väljuva lennu, siis pakkis Scott õhtul oma asjad (no ma pakkisin oma koti ka solidaarsusest ära, et ta üksinda ei peaks pakkimisega tegelema ja noh, et ma järgmisel hommikul saaks pigem koogisöömisele keskenduda, mitte pakkimisele). Elutoas tuli rääkides natuke häält tõsta, et see peomelust üle kostaks.

Kell kaks läks Scott ära ning mina uuele katsele magama. Suht keskpärane katse oli. Hommikul tegin veel koogi- ja croissantiringi, jalutasin Bairro Altos ning läksin seejärel lennujaama. Bussipeatuses üritas üks mosambiigist pärit ja juba 40 aastat Lissabonis elav lennujaama turvatöötaja minuga sõbraks saada, aga need ebasõbralikud eestlased on ju teada.

Äramainimist väärib TAP Portugali eine: kaks viilu saia, mille vahel viil juustu, viil sinki, kolm eakat rukolalehte, lisaks leivale üks väike twix ja tops õunakuubikuid. Taimetoidu soovijad lakkugu panni. Või söögu õunakuubikuid. Vähemalt sai veini ja tomatimahla. Soola ja pipart ei saanud.

Ja Lufthansa ei anna oma hubides enam tasuta kuumi jooke. Kuhu see lennundus omadega jõudnud on?

Aga. Lennud toimusid ja õigeaegselt. Pagas oli ka õigel ajal õiges kohas. Sest ma ei andnud seda silma alt ega pea kohalt ära.

pühapäev, 16. oktoober 2016

A Portuguesa. Pidu meie tänavas.















Nagu juba entusiastlikult mainitud, elame vaid ukse avamise kaugusel pealinna parimatest pidudest. Või tegelikult pole ju ustki vaja avada. Terve öö on elutuba nagu diskoteek. Ainult see sädelev kuul ja suitsuhais on puudu. Hommikul koristati tänavatelt tühje õlletopse ja muud sodi - tänava kõige kõrgemas kohas pannakse survepesurid tööle ning tänavat mööda voolab alla vesi ja plastik.

Sõime. Jalutasime linna peal. Vaatasime vaateid. Sõime üle tee asuvas restoranis kaheksajalasalatit ja imeliselt head grillitud brie'd meega ja jõime rohelist veini.

laupäev, 15. oktoober 2016

A Portuguesa. Fado ja pisarad.










Kell viis hommikul ajas Scott mind üles, sest ma norskavat. Mina??? Tegelt ma arvan, et ta ei saanud ülesöömise tõttu ise sõba silmale ja ei tahtnud üksinda üleval passida. Igal juhul jäi ta kaks minutit peale minu ülesajamist magama. Tegelikult ma magamist kinnitada ei saa, aga norskamist küll. Go figure. Lugesin sellega öö lõppenuks ja läksin rõdule pilvedesse kadunud mäge vaatama. Ja aias olevat võrkkiike ning basseini.

Võtsime suuna üles palee ja kindluse poole ning mida kõrgemale jõudsime, seda ägedamaks ja pilvisemaks vaated läksid. Kuni mingi hetk peale pilvede polnudki midagi vaadata. Alla minnes jalutasime ka centro historicos, ostsime karbitäie kauneid ja veel maitsvamaid kooke ning võtsime seejärel suuna Lissaboni peale. Lissabonis oli meil keset vanalinna broneeritud kahetoaline, piltide kohaselt väga avar ja valgusküllane korter. Kohalejõudes selgus, et mida seal pole, on valgus. Esimese korruse korterit eraldas (peo)tänavast vaid õhuke uks ning seega olid kogu korteri ainsad arvestatavad aknad magamistoas. Ainult, et arvestada nendega ei saanud, sest need avanesid kõrge müüriga terrassile. Aga muidu oli kõik dandy. Või noh, suht õhuvaene ja rõske dandy.

Pidasime paremaks seal mitte pikalt aega veeta ning läksime linna peale. Peale seda kui olime ümber nurga asuvas tapasebaaris tund aega veetnud, selle ajaga kahed tapased saanud ja ära söönud ning ühe veini- ja ühe õlleklaasi ära lõhkunud, läksime Alfamasse, et lubatu järgi parimat ja ehedaimat fadot lihtsa ja pretensioonitu koduse toiduga pisikeses restoranis kuulata. Kuigi restos oli vaid 7 lauda, paigutati neist igasse võimuka perenaise poolt vähemalt 8 inimest. Nagu tavaliselt toodi lauda esmalt suupisted (sai, oliivid, juustud, tuunikalasalat) ning seejärel vaidlesime perenaisega, kas tellime pool liitrit (meie seisukoht) või terve liitri (tema seisukoht, sest resto olla ju südaööni avatud) punast veini. Kuna ma jäin endale kindlaks, et odavat punast veini olen ma nõus vaid väga piiratud koguses jooma, tõi ta lõpuks pooleliitrise kannu lauale. Oli aeg tellida pearoad. Võtsime grillitud huntahvena ning krevetid. Viimased olla saiaga tehtud. Kujutasin omale ette taldrikutäit grillitud krevette röstitud saiakuubikute ja hea oliiviõliga. Vahepeal lasti tuled ära ning nii koha omanik, üks naisterahvas kui hiljem ka kokk, laulsid fadot. Nagu lubatud, oli see väga võimas. Aga sealt edasi läks kõik sinna kuhu ta just läks. Sest meie pearoad jõudsid lauda. Kui Scotti ette pandud ahven nägi välja nagu ta enamasti ka välja näinud oli, siis minu krevetid saiaga oli mingi hägune kaerahelbeputru meenutav pasta, kuhu oli kaunilt viis tiigerkrevetti peale pandud. Proovisin seda putru, mis maitses nagu väga kehv mittemidagi. Vähemalt sai selgeks see saia osalus nimetatud toidulaadses asjas - tundus, et leotatud sai on pudruks tehtud, peotäis krevette sisse segatud, vist natuke soola ka pandud ja see siis kaussi tõstetud. Ja noh, need viis külma maitsestamata keedukrevetti veel garneeringuks lisatud. Silmanurgast jälgisin, kuidas Scott võttis esimese suutäie kala ning peale seda kulus väga pikk aeg ja paar kõhklevat liigutust kahvliga enne kui ta järgmise suutäieni jõudis. Vahetasime taldrikud, et kumbki oma gurmeed endale ei hoiaks. Peale huntahvena maitsmist silma tulevad pisarad polnud mitte rõõmust. Ühesõnaga, selleks hetkeks oli selge, et me ei saa täpselt aru, mida me ebaõnnestunult süüa üritame ning jätsime katse pooleli. Kui me jälle rääkida suutsime (ma pole kindel, kas me peale teist suutäit naersime või nutsime, igal juhul olid need lubatud pisarad silmas) otsustasime, et kanname arve kontserdikuludesse, maksame ära ning läheme kuhugi sööma. Kui juba kolmandat korda olime ettekandjale öelnud, et me tahame maksta (noh, ega me tegelt ei tahtnud, aga see koht oli liiga rahvast täis, et jooksu panna) ja midagi ei toimunud, olime väga lähedal väljakõndimisele. Kui siis Scottilt küsiti, et kuidas maitses (täiesti suurepäraselt, seetõttu ju me kogu toidu alles jätsimegi, et gurmeed ka Ruanda lastega jagada!) ning ta asja natuke ilustades vastas, et täiesti kohutavalt, tehti vähemalt mingil määral allahindlust ning kogu see lõbu läks "vaid" 50 eurot maksma. Sõime seejärel koduteel Pauli boulangeries vaarikatartalette ja jõime kokat (sest see teadaolevalt likvideerib kõik muud maitsed). Kuna härrale jäi see peale eelnenud elamust siiski veel nõrgaks, tegime ka mäkipeatuse. Või noh, üks meist tegi. Või noh, peatusime mõlemad, aga sõi vaid üks.

reede, 14. oktoober 2016

Sevilla - feeling flamenco. Flamencot ei näinudki.








Täna seisis ees ca 400-500 km pikkune tee Sevillast Sintrasse. Eelmistest päevadest õppinuna planeerisime teele vaid kaks peatust. Mõlemad kaunid mäekülgedele laotatud linnad huvitavate kirikutega, mis tähendab, et võtsime ühe tipu teise järel ning jalutuskäigud oleks võinud vabalt ümber nimetada mägironimiseks. Taas. Kuna Scotti Hispaaniast pärit naaber oli talle südamele pannud kindlasti morcillat (hispaania nägemus verivorstist) süüa, siis otsisime seda igast menüüst. Kuni Aracenani täiesti tulutult, kuid seal lõpuks naeratas talle morcilla. Ja peale esimest ettevaatliku proovimist sinna taldrikule see naeratama ka jäi.

Õhtuks jõudsime Lissaboni serva liiklusummikusse ning selle asemel, et vaadata merre loojuvat päikest Sintra kindluse servalt koos paari klaasi külma rohelise veiniga, vaatasime seda Lissaboni sillal ummikus istudes läbi autoakna.

Kuna GPS ei teinud meiega hotelli leidmisel koostööd ning Sintra näol on tegemist mäeküljel ja -tipus asuva kitsaste ja käänuliste teedega külaga, siis oli hotellivärava leidmine väljakutse. Aga ühe kohaliku ja paari turisti abiga see õnnestus ning tshekkisime ennast oma rõdult avaneva mäevaatega tuppa. Väike maailm, peaks veel ära mainima, sest hotell kuulub Jorge perele, kellega ma märtsis Myanmaris tuttavaks sain.

Öise vahetuse soovituse kohaselt läksime sööma ajaloolises keskuses (centro historico) asuvasse restorani. Kuna Scott oli veel kergelt või mitte nii kergelt tapaselainel, tellis ta omale pool eelroogade menüüd, samal ajal kui ettenägelik eestlane, kes teab, et lapsed Ruandas nälgivad, omale ainult terve kala ja köögivilju (hautatud värske kapsas! :O) tellis. Igal juhul tundus, et esimesest menüüpoolest ei piisa, sest mul oli kala poole peal, kui Scott tellis ka ülejäänud menüüs olevad eelroad.