Olukord pildis

 

 

Toskaana. Istanbul. LSD.

Hommikul saime liikuma planeeritust varem, mis viis meid läbi planeerimatu paksu udu planeeritust varem ka lennujaama.

Check in letis meenus mulle, et Turkish on mulle juba kaks korda üritanud riisi baklažaaniga serveerida ning palusin noormeest, et ta mul vähemalt homse menüü puuviljade vastu vahetaks. Lubas, et sellega pole probleemi ning ma juba nägin ennast Istanbul-Tallinna lennul banaani, greipi ja kõiki muid häid puuvilju söömas. Kujutasin ka ette, kuidas mu vannitoakaal rahulolevalt nurrub kui me homme taasühineme. Rooma - Istanbul lennul oli mul endiselt tavaline taimetoit ning kui oma kandikud kätte saime, siis selgus, et minu karbis on ahjuomlett, tomat ja seened + magustoiduks puuviljasalat ning Scotti karbis munapuder, juustupirukas ja tomat + magustoiduks kakaokook. Võta siis kinni, kumb menüü rohkem taimetoit oli kui teine.

Sõitsime hotelli, tshekkisime sisse ning läksime süüa (Scott) ja juua (mina) otsima. Mul oli täiesti selge siht silme ees: granaatõunamahl esimesest pressist, mis teele jääb. 100 meetri järel olid teel nii mahlapress kui kanakebab.

Kuna meie türgi keel vajab veel lihvimist ning sama käib ka hotelli administraatori inglise keele kohta, siis kulutasime tubli pooltunni, et selgitada, mis kellaks Scott soovib keset ööd lennujaama jõuda ning veenduda, et kirja said nii õige kellaaeg, õige lennujaam kui ka õige transpordivahend.

Peale kerget puhkust ja õhtusööki kõndisime veel üles Taksimi, sealt ramadanifestivalile ja edasi parki. Pargis sain Scottilt ka kolmanda sünnipäevakingituse ning nüüd kannan kõrvas teemanti :)

Toskaana. Toskaana Umbrias.

Pakkisime asjad, vedasime (see termin käis nüüd küll ainult minu kohta) ennast ja oma pagasi poole kilomeetri kaugusel ja kõrgusel olevas parklas asuvasse autosse ning võtsime suuna Orvietole. Alustasime Liguuriast, läbisime Toskaana ja jõudsime varaseks pealelõunaks Umbriasse. Mis nägi välja täpselt nagu Toskaana. Tshekkisime ennast oma vanalinnas asuvasse korterisse ning kihutasime sealt otse lõunat sööma. Peale seda vaatasime endiselt väga kaunist toomkirikut, seal toimunud pulma ja külalisi, vaateid ümbrusele linna igast küljest ning sattusime peale jäätisekohvikule, kus on ilmselgelt oodatud ka eestlased (vaata pilti!).

Tegime tavapärase pealelõunase näpi, vaatasime loojangut ning seda, kuidas orvietolased homseks lilleparaadiks valmistuvad, sõime õhtust ning läksime magama, sest varahommikune äratus, et lennu peale jõuda, juba terendas.

Toskaana. Liguurias. Mägikitsed. Deja vu.

Cinque Terre kohapealt olid meil igast plaanid - valdavalt matkata. Eile, nagu kirjutatud, matkasime rongiga. Et võtaks rahulikult ja nii, et saaks täna siis kohe mägedesse viinamarjaistanduste vahele kütta. Kella 10 paiku, kui hakkasime hommikust kohvi ja šampust lõpetama, arvas Scott, et nüüd oleks kõige õigem minna Riomaggioresse tagasi ning võtta mõned lõigud pizzat. Läheks rongiga (2 minutit) ja tagasi tuleks jalgsi. So far, so good. Otsustasime, et eilse rongitriki peale on Itaalia raudtee meile kõvasti sees ning sõitsime ilma piletita. Pizza oli keskpärane.

Via dell amore, mis viiks ümber mäe 20 minutiga tagasi Manarolasse, oli maalihke tõttu suletud ning seetõttu asusime teele üle mäe. Viitade järgi nii 800-1000 meetrit linnast linna. Peaaegu nagu koogitükk. Ainult, et vertikaalne koogitükk, mitte horisontaalne. Vaatasin alt seda püstloodis kulgevat rada ning lootsin, et Scott sai pizzast kõhu piisavalt täis, sest tundus, et mäe peal, mille ületamisele ma vähemalt paar tundi ette nägin, süüa ei pakuta. In no time ehk tunniga olime üleval. Nagu arvata oli, ei olnud lahtise mäekülje peal allaminek mitte libedam ning võttis aega ca pool tundi. Aga vaated olid ägedad. Niipalju kui ma silmi lahti julgesin teha.

Tagasijõudes oli selge, et nii lühike matk on algajatele ning otsustasime ka Manarolale ringi peale teha. Sattusime kudumisklubi peale (vaata pilti) ning täiesti juhuslikult ka kiidetud Billy restorani juurde. Saime õhtuks omale laua. Caprese ja trühvlipasta ja anšoovised sidrunimarinaadis ja Billy's special ja valge vein. Ja panna cotta! Scotti šokolaadikook pole eriti mainist väärt. Jõudsime peale seda isegi veel päikeseloojangut vaatama mere äärde.

Toskaana. Pidu.

Nagu ikka oli meil plaan. Cinque Terre koosneb viiest linnast, millest ühes me majutusime ning ülejäänud neli täna läbi käia plaanisime. Peale kohvi ja jogurtit sõitsime rongiga kõige kaugemasse, Monterossosse ning vaatamata sellele, et üks meist (mitte Scott) veerand tunni järel sellest kuurortist edasi oli valmis liikuma, veetsime seal teise (mitte minu) ettepanekul tubli kaks tundi. Kuna suur osa kahest tunnist sisaldas aga sööki ja limoncellot, siis ma väga ei kurtnud.

Vernazza oli juba ägedam ning ronisime seal erinevatest treppidest erinevaid vaateid vaatama. Erinevad vaated sisaldasid siis türkiissinist merd erinevate nurkade alt ning Vernazzat nii ühest kui teisest suunast. Lisaks oli linn täis pisikesi armsaid kohvikuid.

Corniglias, sidrunipealinnas, hakkas rihm juba vaikselt maha jooksma ning peale sidrunimahlapeatust ostsime veel kooke kaasa ning siirdusime koju šampust jooma ja nimetatud kooke sööma.

Õhtul otsustasime siiski ka Riomaggiore üle vaadata ning otsisime seal sobiva restorani välja. Peale eel- ja põhiroogi kustus terrassil tuli ära, kõlaritest hakkas Happy Birthday tulema ning minu ette toodi šokolaadikook, roosa küünlaga :)

Ettenägelik eestlane oleks ennast rihtinud eelviimase rongi peale, aga kuna ameeriklasel polnud kiiret ning ka veinipudel alles poole peal, jõudsime peatusesse kella 23 paiku. Rong pidi tulema kell 23:19. Rong tuli kell 00:55. Sõit kodukülla võttis 2 minutit. Miks kahetunnise ootamise asemel jalgsi ei läinud, sellest edaspidi.

Pildil ka lubatud sinimustvalge.