Cinque Terre kohapealt olid meil igast plaanid - valdavalt matkata. Eile, nagu kirjutatud, matkasime rongiga. Et võtaks rahulikult ja nii, et saaks täna siis kohe mägedesse viinamarjaistanduste vahele kütta. Kella 10 paiku, kui hakkasime hommikust kohvi ja šampust lõpetama, arvas Scott, et nüüd oleks kõige õigem minna Riomaggioresse tagasi ning võtta mõned lõigud pizzat. Läheks rongiga (2 minutit) ja tagasi tuleks jalgsi. So far, so good. Otsustasime, et eilse rongitriki peale on Itaalia raudtee meile kõvasti sees ning sõitsime ilma piletita. Pizza oli keskpärane.
Via dell amore, mis viiks ümber mäe 20 minutiga tagasi Manarolasse, oli maalihke tõttu suletud ning seetõttu asusime teele üle mäe. Viitade järgi nii 800-1000 meetrit linnast linna. Peaaegu nagu koogitükk. Ainult, et vertikaalne koogitükk, mitte horisontaalne. Vaatasin alt seda püstloodis kulgevat rada ning lootsin, et Scott sai pizzast kõhu piisavalt täis, sest tundus, et mäe peal, mille ületamisele ma vähemalt paar tundi ette nägin, süüa ei pakuta. In no time ehk tunniga olime üleval. Nagu arvata oli, ei olnud lahtise mäekülje peal allaminek mitte libedam ning võttis aega ca pool tundi. Aga vaated olid ägedad. Niipalju kui ma silmi lahti julgesin teha.
Tagasijõudes oli selge, et nii lühike matk on algajatele ning otsustasime ka Manarolale ringi peale teha. Sattusime kudumisklubi peale (vaata pilti) ning täiesti juhuslikult ka kiidetud Billy restorani juurde. Saime õhtuks omale laua. Caprese ja trühvlipasta ja anšoovised sidrunimarinaadis ja Billy's special ja valge vein. Ja panna cotta! Scotti šokolaadikook pole eriti mainist väärt. Jõudsime peale seda isegi veel päikeseloojangut vaatama mere äärde.
Via dell amore, mis viiks ümber mäe 20 minutiga tagasi Manarolasse, oli maalihke tõttu suletud ning seetõttu asusime teele üle mäe. Viitade järgi nii 800-1000 meetrit linnast linna. Peaaegu nagu koogitükk. Ainult, et vertikaalne koogitükk, mitte horisontaalne. Vaatasin alt seda püstloodis kulgevat rada ning lootsin, et Scott sai pizzast kõhu piisavalt täis, sest tundus, et mäe peal, mille ületamisele ma vähemalt paar tundi ette nägin, süüa ei pakuta. In no time ehk tunniga olime üleval. Nagu arvata oli, ei olnud lahtise mäekülje peal allaminek mitte libedam ning võttis aega ca pool tundi. Aga vaated olid ägedad. Niipalju kui ma silmi lahti julgesin teha.
Tagasijõudes oli selge, et nii lühike matk on algajatele ning otsustasime ka Manarolale ringi peale teha. Sattusime kudumisklubi peale (vaata pilti) ning täiesti juhuslikult ka kiidetud Billy restorani juurde. Saime õhtuks omale laua. Caprese ja trühvlipasta ja anšoovised sidrunimarinaadis ja Billy's special ja valge vein. Ja panna cotta! Scotti šokolaadikook pole eriti mainist väärt. Jõudsime peale seda isegi veel päikeseloojangut vaatama mere äärde.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar