Reede, 30. juuni 2017

Raamatukuud veebruar kuni juuni 2017

Kokku 42 raamatut, ära mainin kaks, millest esimene valmistas täieliku pettumuse ja teine oli suurepärane meelelahutus (professionaalne kretinism).

Eia Uus "Aasta Pariisis"
Kuna tema "Minu Prantsusmaa" mulle väga meeldis, mõnusa kirjastiiliga ja huvitav (kahtlemata üks paremaid selles sarjas), olid ootused ka "Aasta Pariisis" osas kõrged. Aga kuidas seda öeldaksegi, et "Õnnistatud olgu need, kes ei eelda midagi, siis nad ka ei pettu" või et "Ära süüdista teisi selles, et nad sulle pettumust valmistavad, süüdista ennast, et neilt liiga palju ootasid". Noh, või midagi selles liinis. Igal juhul ma ootasin rohkemat ja sain vähem. Arvestasin ka kahjud kokku: ca 3-4 õhtut. Igavesti segane raamat oli, tegevuse järjestusest ei saanud aru, tegelased tulid ja läksid, vahepeal unustati neid tutvustada ja mingit sisu ka kogu sellel jamal polnud.

Jürgen Sprenzinger "Sehr geehrter Herr Hornbach. Um ein Haar hätte ich mich bei Ihnen beworben. Absagen auf unverlangte Stellenangebote"
Herr Sprenzinger kuuleb, et tema sõbranna on töökuulutuste peale saatnud ca 200 kandideerimisavaldust ning igalt poolt saanud vaid eitavaid vastuseid. Selle peale võtab härra paari kuu jooksul ette kõik lehtedes ilmunud töökuulutused ning hakkab kuulutuste peale äraütlevaid avaldusi saatma, põhjendades iga kord, miks ta neile kandideerida ei soovi. Väga meelelahutuslik ja soovitan neile, kes saksa keelt oskavad :)

Neljapäev, 29. juuni 2017

Kaubamaja: drakonivill ja vanil



Kaubamaja on uudistoodete osas alati väga eesrindlik olnud: aasta tagasi tõid nad turule drakonivilla (ja nagu pildilt näha, ka hindasid selle uudistootele vastavalt), nüüd leidub nende müüdavates smuutides "vanilit".

Samal ajal kui nende õigekeel lonkab stabiilselt kahte jalga korraga, on kassapidajate kvaliteet kõikuv. Kunagi ei tea, millise tuju otsa satud. On olnud selliseid, kellega lobised rõõmsalt terve selle aja kui ta su asju läbi laseb ning on ka selliseid nagu üleeile Ljudmila, kes ainult altkulmu põrnitses kui talle "Tere" või "Aitäh" öelda...

Kolmapäev, 28. juuni 2017

Marjad ja maitseained


Käisime mõned nädalad tagasi Hellas Hundis. Jeremy ja Ericuga. Ettekandja tõi menüüd, usutavasti tervitas, aga ükski teine lihas selles mornivõitu näos ei liikunud. Ootasime, kuni ta oli omadega piisavalt kaugel ning arutasime omavahel seda kohalikku teeninduskultuuri või -kultuuritust. Toitu tuues tütarlaps juba naeratas, noh, nagu Toots, nii mokaotsast kui Teele teda põsest näpistas. Ja kui siis pool tundi hiljem Eric magustoitude kohta uuris, sest ta ei suutnud juustukoogi ja brownie vahel valida ning küsis nõu, siis selle peale teatas tütarlaps, suu kõrvuni, et "I'd take brownie, I'm a sweet girl, I like sweet things". Ehk lugu sellest, kuidas piprast suhkur sai. Selline eriliselt magus.

Uuskasutuskeskuses maikuus võttis kassapidaja poole saali nähes (ja kuuldes) valjuhäälselt ühe vabatahtliku läbi, kes oli kaupa kuidagi valesti vastu võtnud. Nüüd teavad kõik tolle päeva külastajad, et toodud kraami suurust/kaalu ei tohi teiste kuuldes kommenteerida, aga vabatahtliku peale häält tõsta kõikide külastajate kuuldes küll.

Juunikuus on siiani olnud üks päev selline, kus ma sain terve päeva kleidiväel väljas olla. Ja ühel päeval sain kanda kleiti, nii, et jakk oli peal. Ülejäänud aja olen käinud pikkade pükste ja soojade kampsunitega. Sulejope kotis kaasas selleks puhuks kui päike majade taha kaob ja enam peale ei paista. Sulejope on seal kõrvuti vihmavarjuga. Peaks ka soojad Helly Hanseni talvesaapad käepärast hoidma.

Kuuldavasti ei luba homme algav laulu- ja tantsupidu oma peole võõraid droone. Mulle isiklikult meeldiks kui droonid üleüldse ära keelataks. Eriti selle drooni valguses, mis talvel Koh Lantal umbes kuus korda üritas mu palmi alla ronida, kui ma seal bikiinide väel raamatut lugesin. Võimalik, et ta oleks väsimatult oma katsetusi jätkanud, aga ma siis läksin tuppa lugema.

Pildil on Truffes tellitud magustoit "Värsked marjad vaniljekastmes". Ma tegelikult kujutasin ette, et saan palju marju, millele on natuke vaniljekastet peale valatud, aga nagu pildilt näha, siis tegelikult on kõik nagu lubatud: kausitäis magusat vaniljekastet, kuhu on paar marja sisse hakitud...

Selline positiivne postitus palavasse ja lõõskava päikesega suveilma.

Reede, 16. juuni 2017

#juuniküüditamine








Neljapäev, 8. juuni 2017

Olukord pildis


 
 




Pühapäev, 4. juuni 2017

Istanbul. Türgi mees teeb, mida Türgi mees tahab.



Kella kolmeks öösel oli pandud esimene (ja ka ainus, sest mina oma pealelõunasele poolekolmesele lennule otseselt ei kartnud sisse magada) äratus ning pool neli suundus Scott lennujaama. Magasin edasi. Seitsmeni. Ikkagi laupäev ju.

Hotellil on seitse korrust, kus esimesest kuuendani on toad ja seitsmendal on restoran. Meie olime neljandal. Hommikusööki sai seitsmendal. Lift sõidab kuuendani. Või nii ma optimistlikult arvasin, kui lifti ette tellisin ja number kuut vajutasin. Selgus, et neljandalt saab liftiga ainult alla, retseptsiooni. Kuhu lift ka ilma minuga üle täpsustamata suuna võttis. Sealt on sama liftiga võimalik sõita kuuendale. Kust siis tuleb viimane korrus jalgsi minna. Kuna hotellipersonalile jäi mulje, et turist ei saa sellisest logistikast hästi aru, siis retseptsioonist üles sõitmiseks tuli üks neist igaks juhuks minuga kaasa. Noh, et ma ei tea, mis korrusele selle liftiga ära ei eksiks.

Vaatasin kella, et mul on veel aega teha ring turul ning Sultanahmedis ja võtsin suuna teisele poole jõge. Astusin sisse sobivasse maiustustepoodi ning abivalmis noormees hakkas joonelt mulle nii maiustusi proovida pakkuma kui ka karpi laduma. Et olla kindel, et maadam ikka parima valiku teeb, rabas ta pidevalt mul käest ning vedas nende kõige maitsvamate kommide juurde. Korduvalt ka "kogemata" mu muude kehaosade vastu minnes. Ükskõik kui otsekohese ütlemisega ma muidu ka olen, aga ainsa naise ja naissoost turistina meestekeskses moslemiriigis, kus ümberringi ainult meesmüüjad paistsidki, tundus olevat mõistlikum talle mitte öelda, kuhu ta oma käed pigem panna võiks.

Lennukis, loomulikult, polnud mingit infot selle kohta, et ma peaksin baklažaani asemel banaani saama ning nii saingi järjekordse portsu riisi munataimega. Vähemalt polnud see kana, mis ülejäänutele ainus valik oli.

Kodune vannitoakaal vaatas mind üsna etteheitva näoga kui ma kogu selle pasta ja pizza järel talle peale astusin. Kui ta rääkida oskaks, oleks ma tõenäoliselt kuulnud väljendeid nagu "Free Willy" ja "ükshaaval". Samas, korrektsuse huvides olgu mainitud, et mina vaatasin kaalu ja seda numbrit ta ekraanil sama etteheitvalt.

Laupäev, 3. juuni 2017

Toskaana. Istanbul. LSD.





Hommikul saime liikuma planeeritust varem, mis viis meid läbi planeerimatu paksu udu planeeritust varem ka lennujaama.

Check in letis meenus mulle, et Turkish on mulle juba kaks korda üritanud riisi baklažaaniga serveerida ning palusin noormeest, et ta mul vähemalt homse menüü puuviljade vastu vahetaks. Lubas, et sellega pole probleemi ning ma juba nägin ennast Istanbul-Tallinna lennul banaani, greipi ja kõiki muid häid puuvilju söömas. Kujutasin ka ette, kuidas mu vannitoakaal rahulolevalt nurrub kui me homme taasühineme. Rooma - Istanbul lennul oli mul endiselt tavaline taimetoit ning kui oma kandikud kätte saime, siis selgus, et minu karbis on ahjuomlett, tomat ja seened + magustoiduks puuviljasalat ning Scotti karbis munapuder, juustupirukas ja tomat + magustoiduks kakaokook. Võta siis kinni, kumb menüü rohkem taimetoit oli kui teine.

Sõitsime hotelli, tshekkisime sisse ning läksime süüa (Scott) ja juua (mina) otsima. Mul oli täiesti selge siht silme ees: granaatõunamahl esimesest pressist, mis teele jääb. 100 meetri järel olid teel nii mahlapress kui kanakebab.

Kuna meie türgi keel vajab veel lihvimist ning sama käib ka hotelli administraatori inglise keele kohta, siis kulutasime tubli pooltunni, et selgitada, mis kellaks Scott soovib keset ööd lennujaama jõuda ning veenduda, et kirja said nii õige kellaaeg, õige lennujaam kui ka õige transpordivahend.

Peale kerget puhkust ja õhtusööki kõndisime veel üles Taksimi, sealt ramadanifestivalile ja edasi parki. Pargis sain Scottilt ka kolmanda sünnipäevakingituse ning nüüd kannan kõrvas teemanti :)

Reede, 2. juuni 2017

Toskaana. Toskaana Umbrias.















Pakkisime asjad, vedasime (see termin käis nüüd küll ainult minu kohta) ennast ja oma pagasi poole kilomeetri kaugusel ja kõrgusel olevas parklas asuvasse autosse ning võtsime suuna Orvietole. Alustasime Liguuriast, läbisime Toskaana ja jõudsime varaseks pealelõunaks Umbriasse. Mis nägi välja täpselt nagu Toskaana. Tshekkisime ennast oma vanalinnas asuvasse korterisse ning kihutasime sealt otse lõunat sööma. Peale seda vaatasime endiselt väga kaunist toomkirikut, seal toimunud pulma ja külalisi, vaateid ümbrusele linna igast küljest ning sattusime peale jäätisekohvikule, kus on ilmselgelt oodatud ka eestlased (vaata pilti!).

Tegime tavapärase pealelõunase näpi, vaatasime loojangut ning seda, kuidas orvietolased homseks lilleparaadiks valmistuvad, sõime õhtust ning läksime magama, sest varahommikune äratus, et lennu peale jõuda, juba terendas.

Neljapäev, 1. juuni 2017

Toskaana. Liguurias. Mägikitsed. Deja vu.













Cinque Terre kohapealt olid meil igast plaanid - valdavalt matkata. Eile, nagu kirjutatud, matkasime rongiga. Et võtaks rahulikult ja nii, et saaks täna siis kohe mägedesse viinamarjaistanduste vahele kütta. Kella 10 paiku, kui hakkasime hommikust kohvi ja šampust lõpetama, arvas Scott, et nüüd oleks kõige õigem minna Riomaggioresse tagasi ning võtta mõned lõigud pizzat. Läheks rongiga (2 minutit) ja tagasi tuleks jalgsi. So far, so good. Otsustasime, et eilse rongitriki peale on Itaalia raudtee meile kõvasti sees ning sõitsime ilma piletita. Pizza oli keskpärane.

Via dell amore, mis viiks ümber mäe 20 minutiga tagasi Manarolasse, oli maalihke tõttu suletud ning seetõttu asusime teele üle mäe. Viitade järgi nii 800-1000 meetrit linnast linna. Peaaegu nagu koogitükk. Ainult, et vertikaalne koogitükk, mitte horisontaalne. Vaatasin alt seda püstloodis kulgevat rada ning lootsin, et Scott sai pizzast kõhu piisavalt täis, sest tundus, et mäe peal, mille ületamisele ma vähemalt paar tundi ette nägin, süüa ei pakuta. In no time ehk tunniga olime üleval. Nagu arvata oli, ei olnud lahtise mäekülje peal allaminek mitte libedam ning võttis aega ca pool tundi. Aga vaated olid ägedad. Niipalju kui ma silmi lahti julgesin teha.

Tagasijõudes oli selge, et nii lühike matk on algajatele ning otsustasime ka Manarolale ringi peale teha. Sattusime kudumisklubi peale (vaata pilti) ning täiesti juhuslikult ka kiidetud Billy restorani juurde. Saime õhtuks omale laua. Caprese ja trühvlipasta ja anšoovised sidrunimarinaadis ja Billy's special ja valge vein. Ja panna cotta! Scotti šokolaadikook pole eriti mainist väärt. Jõudsime peale seda isegi veel päikeseloojangut vaatama mere äärde.