Pühapäev, 11. august 2019

Vilnius. Püha pontšik.
















Eile avastasime, et pealinna parim pontšikubaar "Püha pontšik" / "Holy donut" on meil kohe ümber nurga ning veel enne kui uksed avati, olime me juba ootel. Järgneva viieteistkümne minuti jooksul suutsime omale nende kümnete ja kümnete sõõrikute hulgast ka sobivad välja valida ning enda taha täiesti arvestatava järjekorra tekitada. Lisasime mulle veel Benedikti munad ning saime lauda istuda. Scott valis peekoni- ja vahtrasiirupiga ning laimiga sõõrikud, mina kirssidega.

Peale hommikusööki kõndisime Frank Zappa monumendi juurde, kus oli seinale kirjutatud ka igati asjalik hoiatus, et kollast lund ei tasu süüa. Jalutasime veel vanalinnas, käisime raamatutänaval ning vaatasime lipuvahetust parlamendi juures, kus kahele turistile (jep, meile) tehti märkus vales kohas istumise kohta ning ühele sõdurile kehva rühi kohta. Ühe maja fassaadil vaatasime ka püüdlikult vettepandud kunstlilli... Peatänaval oli parajasti "Õhtusöök taevas" kraana ja laud ning sattusime sellest taas mööduma just siis kui järgmine punt taevasse tõsteti... ning kohe ka alla toodi, sest ühele meesterahvale oli see liig. Kõndisime seepeale taas Užupisse, et kerge lõuna süüa. Scott võttis gazpacho ning mina peedi-keefirisupi ja sõrnikud. Superluks.

Kuna tänase päeva plaan oli pisut alternatiivsem Vilnius, siis panime oma marsruudi tänavakunsti järgi paika. Raudteejaama lähedal asub baar, mille seinal võib näha Brežnevi ja Honeckeri suudluse tänapäevast satiirilist versiooni, kus nimetatud tegelased on asendatud Trumpi ja Putiniga. Nimetatud baari ees on suur kiri Let's make Empathy great again, mille ette on omakorda pandud Trumpi lapsepõlve kuju. Käisime ka raudteejaamas ning tegime seejärel aega parajaks vanalinna servas asuvas rannabaaris.

Enne lennujaama tegime veel kiire peatuse IKEAs, et osta Scottile kontoritool ning mulle mõned silikoonspaatlid ning olime taas selles igavesti hallis lennujaamas. Andsime oma kahes jupis oleva tooli pagasisse ja siirdusime turvakontrolli, kus olukord läks veel hallimaks. Olin suveniiriputkast ostnud Robynile pisikese mõõgakujulise magneti ning selle oma märkmiku vahele pannud, et ta kotis muude asjade vahel katki ei läheks. Erakordselt kompetentne turvatöötaja leidis, et tegemist on terariistaga, mille tera on pikem kui lubatud 5cm ning võttis mult selle magneti, mis oleks kuhugi vastu lüües lihtsalt katki läinud, ära. Turvakontrollist läbi, paar sammu edasi, oli esimene restoran, kus võis letilt vabalt võtta täiesti tavalisi metallist nuge ja kahvleid. Selliseid, mis kellelegi virutades, kindlasti ei murdu. Võta siis kinni, eksole.

Laupäev, 10. august 2019

Vilnius. Inimesel on õigus olla tundmatu ja mitte kuulus.


















Kuna meie korteriomanikel oli naabermajas väike toitlustusasutus, siis hommikul seadsime esimese asjana sammud sinna, et päeva vahvlitega alustada. Kokkuhoidliku ida-eurooplasena võtsin kohe kombo-pakkumise, kus 6 euro eest sain kohvi, smuuti ja lõhe ning pošeeritud munaga vahvli. Scott kokkuhoiust ei hoolinud ning võttis 4.50 eest tomati ja mozzarellaga vahvli.

Sealt edasi oli plaanis vaatamisväärsuste ring. Jalutasime vanalinnas ning suundusime seejärel Užupise Vabariiki. 1. aprillil 1998 kuulutasid kohalikud elanikud välja Užupise Vabariigi koos selle juurde kuuluva lipu, valuuta, presidendi, valitsuse, põhiseaduse, hümni ja 11 mehest koosneva sõjaväega. Tänaseks päevaks on armee küll pensionile läinud, aga kõik muu on endiselt olemas. Sealhulgas põhiseadus, mis on erinevates keeltes Užupise müüril kõikidele kättesaadav. Eestikeelselt tahvlilt saab lugeda:
1. Inimesel on õigus elada Vilnele ääres, Vilnelel aga voolata inimesega kõrvu.
2. Inimesel on õigus soojale veele, küttele talvisel ajal ja katusekividele pea kohal.
3. Inimesel on õigus surra, aga see ei ole tema kohustus.
4. Inimesel on õigus eksida.
5. Inimesel on õigus olla ainumas.
6. Inimesel on õigus armastada.
7. Inimesel on õigus olla mitte armastatud, aga mitte tingimata.
8. Inimesel on õigus olla tundmatu ja mitte kuulus.
9. Inimesel on õigus laiselda ja mitte midagi teha.
10. Inimesel on õigus armastada kassi ja tema eest hoolitseda.
11. Inimesel on õigus hoolitseda koera eest, kuni üks neist sureb.
12. Koeral on õigus olla koer.
13. Kass ei ole kohustatud oma peremeest armastama, kuid peab teda raskel hetkel aitama.
14. Inimesel on õigus vahel mitte teada, kas tal ongi kohustusi.
15. Inimesel on õigus kahelda, aga see ei ole tema kohustus.
16. Inimesel on õigus olla õnnelik.
17. Inimesel on õigus olla õnnetu.
18. Inimesel on õigus vaikida.
19. Inimesel on õigus uskuda.
20. Inimesel ei ole õigust vägivallatseda.
21. Inimesel on õigus aduda oma tühisust ja õilsust.
22. Inimesel ei ole õigust sekkuda igavikku.
23. Inimesel on õigus mõista.
24. Inimesel on õigus mitte midagi mõista.
25. Inimesel on õigus olla erineva(te)st rahvus(t)est.
26. Inimesel on õigus oma sünnipäeva tähistada või ka mitte.
27. Inimene on kohustatud mäletama oma nime.
28. Inimene võib jagada seda, mis tal on.
29. Inimene ei või jagada seda, mida tal ei ole.
30. Inimesel on õigus omada õdesid, vendi ja vanemaid.
31. Inimene võib olla vaba.
32. Inimene vastutab oma vabaduse eest.
33. Inimesel on õigus nutta.
34. Inimesel on õigus jääda teiste poolt mõistmata.
35. Inimesel ei ole õigust teist süüdlaseks teha.
36. Inimesel on õigus olla isikupärane.
37. Inimesel on õigus mitte mingeid õigusi omada.
38. Inimesel on õigus mitte karta.
39. Ära võida.
40. Ära kaitse ennast.
41. Ära anna alla.

Käisime katedraali juures ning Gediminase tornis, mille sissepääsu leidmine osutus päeva väljakutseks. Vaated olid samas seda paarituhandet lisasammu väärt. Tornile järgnenud lõuna pakkus aga päeva üllatuslikuma toiduelamuse. Läksime suhteliselt mittemidagiütlevasse pubisse, kus teenindus oli nii märkimisvääritult kehv, et tasus täiesti äramärkimist. Andsime tellimused sisse ning viimasel hetkel lisas Scott ka küüslaugusaiad nimekirja. See käis nii kähku, et ma ei jõudnud talle Baltikumi küüslauguleibade kontseptsiooni tutvustada, kus enamasti tuuakse lauda rasvast nõretavad leivad, mis heal juhul on kangideks lõigatud, tihtipeale aga tervete viiludena praetud ning lisandiks siis paar küüslauguküünt, millega need leivad ise kokku tuleb määrida. Aga lauda jõudis taldrikutäis saiakange, mõnusalt küüslaugused ja üle valatud sulajuustuga. Need on absoluutselt peaaegu parimad küüslauguleivad, mis ma söönud olen. Jagavad esikohta Põrgu omadega.

Jalutasime jõe ääres, käisime mingi mahajäetud nõukogudeaegse kolossi juures, tegime korteris väikese pealelõunauinaku ning sättisime ennast seejärel õhtusöögile. Võtsime gazpacho, grillitud kitsejuustu, krevetid, carpaccio, täiesti imelise kukeseene-kana-koorepasta ning üks meist, mitte mina ka šokolaadilaavakoogi.

Reede, 9. august 2019

Vilnius. Kõige hallim lennujaam










Reede õhtul peale tööd pakkisime asjad, et lennata Vilniusesse. Veendusin, et ca 5+ aastaga polnud sealses lennujaamas midagi muutunud ning sellest võiks endiselt luua laule "Depressiivses Leedu väikelennujaamas". Sõitsime oma broneeritud korterisse, mis selgus, on 55 eurot öö eest umbes kaks korda nii suur kui meie Tallinna korter ning asub täiesti vanalinnas. Asjad tuppa visatud, läksime vanalinnaga tutvuma ning ka lootusega kuskil süüa saada. Esimene koht, kuhu me istusime ja juba kümne minuti järel menüüd saime, teatas, et toidu ooteaeg on tund. Me nii kaua oodata ei tahtnud, tegime dringid ning läksime sobivamat kohta otsima. Lõpuks astusime sisse Bistro18-sse, mida olime kohe esimesena linnapeale minnes näinud ja kuhu nüüd siis ringiga tagasi jõudsime.

Tellisime supivaliku, kammkarpe, kitsejuustusalati, carpaccio, pudeli veini, maasika-toorjuustukoogi ning šokolaadi-laavakoogi. Vaatasime, kuidas kõrvallauas lapsel mähkmeid vahetati, sest "tualetis polnud mähkimislauda". Aga söök oli suurepärane, vein ja seltskond samuti ning enne äraminekut panime veel järgmiseks õhtuks laua kinni.

Kolmapäev, 7. august 2019

Ülestähendamata märkmeid Hiiumaalt

Avastasin, et olen mõned olulised hetked Hiiumaa postitustesse lisamata jätnud, seega siinkohal väike fotoülevaade. Sest nagu teada, pilt ütleb rohkem kui 1000 sõna.

Hiiumaa lõunapoole bussipeatused on omaette vaatamisväärsused - pisikesed majakesed kauniste lillepottidega:


 
 
 
 

Kui me oma öömajja reede õhtul sisse kolisime, siis ma küsisin võtit. Selgus, et Hiiumaal ei lukusta keegi uksi. Äärmisel juhul pannakse luud ukse taha. Ja esimene asi, mida me tuppa astudes märkame:



Tahkunast tagasitulles jäi üks mahajäetud kämping tee peale: