Bright lights, Toronto nights. Kruusiralli

 

Mul oli välja vaadatud, et Niagara kose Starbucksi kruus on eriti ilus ja sellistes värvides, mida mul veel pole. Võib julgelt öelda, et ma olin väga elevil oma uuest kruusist. Käisin läbi kõik Niagara auuli Starbucksid ja tulemus oli null kruusi. Peale seda kui olin lisaks veel ma ei tea kui mitmesse pealinna kohvikusse sisse astunud, selgus, et ka Toronto ning Kanada kruusidega on kitsas käes. Seega tuli täna hommikul ette võtta Starbucksi tuur, rahvakeeles kruusiralli. Õnnestus skoorida üks Toronto kruus ning üks kõrvitsavürtsikohv.

Pakkisin asjad, sh viimane tükike Jaapani toorjuustukooki ning läksin lennujaama. Selgus, et USAsse reisijatele tehti passi- ja kõik muud kontrollid ära juba Kanada poolel. Seega sain Detroidis lihtsalt läbi lennujaama jalutada ja ilma täiendavate intervjuude ja ülekuulamisteta astusin taas Ühendriikide pinnale.

Käisime Dairy Queenist läbi, sõime jäätist, tegime veel paar peatust ning jõudsime Scotti ema juurde. Ja nagu juba tavaks saanud, siis kell 21 oli uneaeg.

Huvilistele siinkohal ka paar pilti mu Toronto hotellitoast, mille letihind on 450 eurot öö. Ma õnneks nii palju ei maksnud, aga isegi minu makstud summa eest oleks ma eelistanud, et toas poleks tuvisulgi.

Bright lights, Toronto nights. Niagara ja Onu Tetsu

 Kuna ma eile õhtul läksin juba kell pool üheksa magama, siis täna öösel ärkasin kell 1. Ja kell 4. Ja kell 5. Peale viit ma vist suurt enam magama ei jäänudki. Kuulasin, kuidas padukat tuli ja vaatasin äikest. Kuna ilmateade lubas Torontosse puha päikest ja pluss 30 kraadi sooja, siis ilmselgelt on mul kaasa pakitud ainult suveriided. Tegin mõttes plaani, kust ma Niagara juurde minekuks kummikud ja kileka saan soetada.

Kui ma kell 7 välja läksin, et nurga pealt kohvikust hommikusöök võtta, olid tänavad kuivad ja taevas selge.

Olin omale tänaseks bussipiletid ostnud, et Niagara joa ääres käia. Pool üks astusin bussist välja ja olin hetkega lummatud sellest vahusest ja helesinisest veemassist, mis seal hobuserauas alla voolas. Vaatasin jugasid iga erineva külje pealt, mida Kanada võimaldas ja käisin ka üleval Skylon tornis. Kui ma varasemalt olen Detroidis käies üle jõe Kanadat vaadanud, siis täna vaatasin Kanadas olles üle jõe olevat USA-d.

Teel Skylonisse oli Dairy Queen. Mõttes valisin juba omale jäätist välja, aga ukse juurde jõudes oli see nii lukus kui lukus. Mõtlesin siis Starbucksist omale kruusi osta, aga selgus, et siin riigis on endiselt pandeemiajärgne tarnekriis ja Niagara kruusi asemel võin nende meelest kohvi edaspidi pabertopsist juua.

Torontos tegin veel kiire linnaringi, ostsin Uncle Tetsu Jaapani toorjuustukoogi ja kuna tänane hommikusöök oli oluliselt kehvem kui ma arvasin, siis ka paar jogurtit. Kunagi Bangkokis käisime ka Onu Tetsu juures sedasama kooki ostmas ja see oli nii ülihea. Kui ma märkasin, et lisaks Bangkokile küpsetab ta ka Torontos, siis oli selge, et see kook mul söömata ei jää. Pool täna, pool homme hommikul. Elu on Jaapani juustukook. Muide, see juustukoogipood asub kohe Kaka Sushi, "söö, palju jaksad" kõrval. Noh, et lojaalsel lugejal mõlemat lihtsam leida oleks.

Käisin veel hotelli katusel linnavaateid nautimas ja siirdusin seejärel tuppa, et magama minna.

Bright lights and Toronto nights. Godot'd oodates.

Hommikul lennujaama jõudes tervitas mind juba tavapärane olukord - kümneid inimesi järjekorras, samal ajal kui kontrollis oli üks vaba koht teise järel. Mul jääb iga kord arusaamatuks, mida nad kõik ootavad, et järjekorrast edasi kontrolli ei liigu? Godot'd? Käekõrval viimist? Igal juhul olen viimasel ajal hakanud lihtsalt niisama passijatest mööda minema kui näen, et lindi ääres on mitu vaba kohta.

Lend väljus küll õigeaegselt, aga paistab, et selle minilennuki jaoks oli vastutuul liiga kõva, seega kohale jõudsime ikka 20-minutilise hilinemisega. Minu 50-minutilisest ümberistumisest sai 30-minutiline läbi lennujaama ja turvakontrolli kihutamine. Sain üle-eelviimasena peale ning pidin ühe leeduka oma koha pealt ära ajama. Viimase pardaletulija rõõm on ka see, et istmete kohal kapis on null ruumi pagasile. Reisijad olid väga mugavalt oma tekid-padjad kõik sinna surunud ja peale ühe daami ei liigutanud keegi kulmu ka kui ma need alla võtsin ja küsisin, et kelle omad. Vähemalt sain koti suhteliselt enda lähedale paigutada.

Esimest korda lendasin üle Atlandi pisikese, 3+3 lennukiga. Vets oli täpselt nii suur, et paberi võtmiseks tuli ennast poti ja ukse vahel sirge seljaga kükki libistada ja siis praktiliselt maapinnal olevast rullist riba rebida. Iga muu versiooniga oleks kas peaga vastu ust või potikaant löönud. Tund peale õhkutõusmist oli vets juba oma tavapärases loikudega olekus ning kui sokkides vetsukülastajad midagi uut ei ole, siis päris paljajalu sinna siirdujat ma vist varem näinud ei olnud. Aga tundub, et ta ise probleemi ei näinud, sest ka kogu ülejäänud lennu viljeles ta looduslähedast eluviis, käis paljajalu vetsus ning ei raisanud vett pealetõmbamisega. Sattusin ühe korra nimelt tema järel seda ruumi külastama...

Lennu alguses teatas pardateenistus, et tänasel lennul on meil menüüs lihahautis riisiga või lasanje. Tund hiljem oli neil see lubadus peast pühitud ning kõikidele anti ilma küsimata sama karp toitu. Karbis avanes vaade lihapallidele, kartulipudrule ja rohelistele hernestele. Etteruttavalt olgu öeldud, et see ports oli lennukitoidu kohta väga maitsev. Hindud minu taga uurisid, et mis liha täpsemalt seal toidus on, et kas siga? Stjuuard vastas, et "tavaline liha on".

Immigratsioon käis kiirelt, rohkem nagu läbijalutamine. Võtsin Lyfti ja sõitsin hotelli.

Otsustasin ajavahest lisandunud seitset tundi kasutada otstarbekalt ning jalutasin jõeäärsesse parki, kust avanesid kaunid vaated linnasiluetile. Tee peal ja pargis kohtusin veel paari orava ja ühe jänesega. Väga cute.

Tagasiteel haarasin Liibanoni bistroost Kana wrapi, mis ilmselt toidaks ära väiksema Ruanda küla ja saaks ka naabritega jagada. Pool läks külmkappi. Ja kell 20:30 magasin.