Pühapäev, 31. oktoober 2010

Raamatukuu oktoober 2010

Gerald Durrell - Joobnud mets
Gerald Durrell - Sahisev maa
Mathura -
Guatemala, maa hing
Sofia Hayat -
Häbistatud
Jennie Dielemans -
Tere tulemast paradiisi. Turismitööstuse reportaaž
Gerald Durrell - Minu pere ja muud loomad
Yann Martel - Pii elu

Pii elu

Yann Martel - Pii elu

Pii on yles kasvanud Indias, loomaaiajuhataja pojana. Raamatu esimeses pooles on labivaks teemaks usk - lisaks Indias levinud hinduismile tunneb Pii huvi ka islami ja kristluse vastu ning peab ennast yhtaegu nii hinduistiks, moslemiks kui ka kristlaseks. Raamatu teine pool on laevahukust, kus Pii pere ja suurem osa loomaaiast on kolimas Kanadasse, kui neljandal meresoidupaeval laev pohja laheb ning paasevad vaid Pii, sebra, hyaan, orangutang ja bengali tiiger. Tiiger teeb otsa peale koikidele peale Pii. Kuna paasemine osutub aeganoudvaks, tuleb Piil keskenduda nii enda kui ka tiigri elushoidmisele.

Kolmapäev, 27. oktoober 2010

Kus on reisisaatjad neil harvadel kordadel kui neid vaja oleks?

Vastus: sõidavad mõnes teises bussis. Ma ei saa endiselt aru, miks sellist töökohta vaja on. Ok, saan küll ju tegelikult - neoonvestides keskerakonna reklaam, aga seda reklaami võiks teha nii, et reaalselt ka rahva raha kulutamisest ühe erakonna heaks midagi kasu oleks.

Eile trollis oli olukord, kus üle kahe istme laiutas üks kummaline tõmmu noormees (ta sõidab tihti bussiga ja räägib omaette), teisel kahesel kohal istus prükkar suurte kottidega, tema kõrval oli teine koht siiski vaba. Tuli trolli kepiga vana naine ning soovis istuda noormehe kõrvale, kes ei tõmmanud ennast kokkupoole vaid ütles, et tema laseb enda kõrvale ainult noori tüdrukuid istuma ning viitas prükkari kõrval olevale vabale kohale. Nii nad seal vaidlesid mitu minutit. Vabandust, aga kus oli reisisaatja, kes võiks selliseid situatsioone lahendada? Ilmselgelt mitte selles trollis. Aga kui juba selline vajalik "teenus" on turule toodud, siis võiks nad ju igas ühissõidukis olla, et reisijad saaksid sellega arvestada (näiteks kärudega lapsevanemad ei peaks mõistatama, kas on keegi aitamas või mitte).

Ka olen näinud olukorda, kus noored rebisid paberit puruks ja loopisid maha ning reisisaatja heitis neile vaid pika pilgu. Ja kus parm jõi otse kangema alkoholi pudelist, reisisaatja oli kahe meetri kaugusel. Mis siis ikkagi täpsemalt nende funktsioon on? Ilus olla ja reklaami teha?

Pühapäev, 24. oktoober 2010

Seaworld








Ostetud ja broneeritud :) Ülejäänud uued ehted poes.

Laupäev, 23. oktoober 2010

Sügiskirjud järjehoidjad





Tellitud ja broneeritud :)

Neljapäev, 21. oktoober 2010

Step Up

Step Up, režissöör Anne Fletcher

Väga harva on filmi järg parem kui esimene osa. Step Upi puhul tuleb tõdeda, et kolmas osa, mis hetkel 3D kinodes jookseb, on esimesest kõvasti üle.

Sisult on mõlemad naiivsed, ettearvatava lõpuga, aga kolmandas tantsiti. Palju. Ja lahedalt.

Hommikused vaated


Tartu, 02.10.2010

Nomaadi maa - Nicolas Bouvier' jalajälgedes

Nomad's Land - Sur les traces de Nicolas Bouvier, režissöör Gaël Métroz

Film linastus KUMU's Himaalaja filmipäevade raames. Kuna ma Himaalajaga seotud filmidelt ootasin rohkelt mägesid, ronimist, mägikülasid ja rahvaid ning kindlasti ka Nepali ja Tiibetit, siis selles osas ei vastanud film kaugeltki mitte ootustele.

Noor šveitslane otsustab läbida aastaga sama teekonna, millel viiekümnendatel rändas Nicolas Bouvier, liikudes šveitsist üle Türgi, Iraani, Afganistani ja Pakistani Indiasse ja lõpuks Sri Lankale. Tema reisi saadavad eelkõige teised nomaadid, nende elu ja rändamine, samuti uskumatud vaated, loodus, mäed ja kõrbed. On tühje liivaväljasid, on kirjudes rahvariietes inimesi, on vaikust ja on tantsu. Edasiliikumist ja kodustesse kohtadesse paigalejäämist.

Film ei olnud informatiivne, hetkekski ei peatutud detailidel, kuidas rändur liigub, kuidas kohalikega suhtleb, kust mitmeaastase reisi jaoks raha saab, olles ise äsja ülikooli lõpetanud. Samuti ei jagatud reisinõuandeid backpackeritele ja nomaadidele. Aga tekitati meeleolu. Ja soov samu kohti näha, samu inimesi kohata.

Kolmapäev, 20. oktoober 2010

Candy girl




Tellitud ja ostetud. Ülejäänud uued ehted poes.

Esmaspäev, 18. oktoober 2010

Pähklite ja kuivatatud puuviljadega karri


See maitseb nagu pidupäevakarri ning selle tegemine võtab aega ca kaks-kolm tundi, oleneb puuviljade leotamise ajast. Mina võtsin selle karri tegemiseks hoogu vähemalt aasta aega. Aga tulemus maitses nii eriliselt, et olen seda valmis uuesti tegema, kui sõbrad valmimist kannatavad oodata :)

Vaja läheb:
100 gr kuivatatud aprikoose
100 gr kooritud mandleid
75 gr pistaatsiapähkleid
100 gr india pähkleid
75 gr kreeka pähkleid, tükeldatud
100 gr seemneteta kollaseid rosinaid

300 gr maitsestamata jogurtit
4 spl õli
3 spl ghee'd
3 spl kohvikoort

soola
pool tl jahvatatud valget pipart
1 kaneeli- või loorberileht
jupp kaneelikoort
3 tk nelki
4 rohelist kardemoni
1 tl koriandripulbrit
pool tl vürtsköömnepulbrit
1 tl tšilli- või paprikapulbrit
1/4 tl garam masala't

3 keskmist sibulat, peeneks hakitud
1 cm jupp ingverit, hakitud
4 küüslauguküünt, hakitud
4 rohelist tšillit, hakitud
2 tomatit, hakitud

Leota aprikoose 1,5 h vees (mina panin ca tunniks sooja vette). Leota mandleid ja pistaatsiapähkleid (mina kasutasin kohalike olude tõttu metspähkleid) tund aega kuumas vees. Koori ning pane leotusvesi karris kasutamiseks kõrvale. Jahvata pooled india pähklid ning lisa pisut vett, et valmistada pasta. Sega jogurt 1/4 tl soola ning valge pipraga.

Kuumuta pannil õli, lisa kaneelileht, kaneelikoor, nelk ja purustatud kardemon. Lisa sibul ja prae ca 20 minutit, kuni see on keskmiselt pruun. Lisa ingver, küüslauk ja tšilli ning prae 5 minutit, kuni sibul on tumepruun. Toidu maitse ja väljanägemise jaoks on oluline, et sibul oleks tumepruun, piimaga kohvi värvi.

Lisa koriandripulber ja prae 3-4 minutit, seejärel lisa vürtsköömnepulber ja punane tšilli. Sega pidevalt. Ca 1 minuti pärast lisa tomat ja prae 2-3 minutit. Võta tulelt ja jäta jahtuma. Eemalda kaneelikoor ja -leht ning püreesta ülejäänud segu. Vala potti ning maitsestamiseks pista ka kaneelikoor tagasi. Lisa jogurt, india pähkli pasta, 400 ml pähklileotusvett ning maitse järgi soola. Kuumuta kaane all 15 minutit.

Kuumuta pannil ghee ja pane mandlid, ülejäänud india pähklid, kreeka pähklid, rosinad, aprikoosid ja enamik pistaatsiapähklitest (jäta mõned serveerimisel kaunistamiseks) 6-7 minutiks praadima. Lisa pähkli- ja puuviljasegu kastmele ja küpseta madalal kuumuse 15 minutit. Puista üle garam masala'ga ja küpseta veel 5 minutit kuni pähklid on pehmed.

Serveeri aurutatud riisiga ning enne serveerimist kaunista koore ja hakitud pistaatsiapähklitega.

Tagantjärele arvan, et järgmisel korral asendaks vähemalt ühe pähklisordi näiteks kuivatatud ploomidega. Ja võimalik, et mõne teise sordi kuivatatud viigimarjadega :)

Retsept on väga väikeste muudatustega raamatust 50 imelist India karrit.

Roosa liblika sügis :)




Tellitud või broneeritud. Ülejäänud uued asjad poes.

Pühapäev, 17. oktoober 2010

Xich lo / Cyclo

Xich lo, režissöör Anh Hung Tran

Rohkete Vietnami sõda käsitlevate filmide asemel peaksid Vietnamisse reisivad turistid hoopis seda filmi vaatama. Vietnamit küll müüakse siiani paljuski läbi sõja, kuid igapäevane elu on seal siiski midagi muud.

Cyclo on 18-aastane noormees, kes teenib raha inimesi cyclo'ga (jalgrattarikša) sõidutades. Ta elab koos oma vanaisa ning kahe õega. Kui rivaalitsev jõuk temalt rendiratta ära varastab, on Cyclo sunnitud bossile võla tasumiseks liituma kurjategijate pundiga. Sinna kuulub muuhulgas ka sutenöör, kes vahendab Cyclo õde. Et film ei ole üles ehitatud levinud stereotüüpidele, näitab kasvõi juba see, et sutenöör on ise õesse armunud ning vahendab teda vaid meestele, kelle fantaasiate täideviimine tüdrukule süütuse alles jätab.

Siin filmis on kõike - filmi alguses näidatav vaesus, lapstööjõu kasutamine ja olelusvõitlus tekitavad jõuetut viha ning panevad kõhu keerama, on vägivalda, vaesust, mustust, prostitutsiooni, unistusi. Ööklubisid ja räpaseid tänavaid. Dünaamilised kaadrid vahetuvad aeglaste ja kohati unenäolistega. Ja peaaegu igas kaadris voolab midagi - vett, verd, värvi.

Igal juhul paneb see film armastusest, vägivallast ja surmast Saigonis kaasa elama ja tundma ning järele mõtlema.

Malaisia banaanipannkoogid


Krõbedate ja magusate malaisiapäraste pannkookide jaoks on vaja:
2 küpset banaani
2 spl riisijahu
2 spl pruuni suhkrut
2 muna
natuke soola
0,5 - 0,75 dl vett

Püreesta banaanid ning sega kõik komponendid omavahel. Lase pool tundi seista ning prae vähese õliga kas väikesed või suured pannkoogid. Serveeri niisama või puuviljadega.

Retsept on Aasia toitudest.

Päikesekuivatatud tomatiga pesto



Vaja läheb:
1-2 küüslauguküünt
peotäis india pähkleid või seedriseemneid
5-6 supilusikatäit riivitud parmesani
7-10 päikesekuivatatud tomatit
oliiviõli
värskelt purustatud pipart
rohelist (koriandrit, basiilikut)

Purusta küüslauk ja pane blenderisse või uhmrisse, rösti pähklid või seemned, jahuta ning lisa küüslaugu juurde, lisa tomatid, riivitud parmesan ja ca 1 dl oliiviõli. Purusta kogu segu, maitsesta pipra ning natukese rohelisega ning lisa õli kuni soovitud paksuse saavutamiseni. Purusta ja sega veelkord ning serveeri.

Minu pere ja muud loomad

Gerald Durrell - Minu pere ja muud loomad

Võtsin raamatu kätte mõttega, et loen selle uuesti üle, kuid täiesti ootamatult selgus, et ma ei olegi seda kunagi lugenud :)

See lapseliku siirusega kirjapandud raamat autori elust Korful oli isegi vahetum ja mõnusam kui need, mis ta kirjutas oma elust ja ekspeditsioonidest kui ta juba täiskasvanu oli.

Ma ei jaga küll tema vaimustust nastikute leidmise üle, aga mõistan ta rõõmu küpsete viigimarjade ja viinamarjade üle :)

Tere tulemast paradiisi

Jennie Dielemans - Tere tulemast paradiisi. Turismitööstuse reportaaž

Jennie Dielemans on kirjutanud raamatu turistidest, valgetest liivarandadest, all inclusive hotellidest, unistustest ja backpackeritest, kuid samas ka kohalikest, loodusest, turismi mõjust loodusele ning ärakasutamisest. Ta käib Kanaaridel, Mehhikos Yukatanil, Kariibidel, Tais ja Vietnamis, ta räägib kohalike ja turistidega, teenusepakkujate ja looduskaitsjatega.

See on keskkonnateemaline ja ühiskonnakriitiline pilguheit turismitööstuse telgitagustesse ning kuigi mitmeid asju märkavad turistid reisides ka ise, on siin tõenäoliselt palju uut kõikidele.

Sügiseselt kirju



Suurem taldrikutäis kingituseks, väiksem poes :)

Kolmapäev, 13. oktoober 2010

Šokolaadivulkaanid



Nädalavahetusel sain nii häid šokolaadikoogikesi, et ma teadsin, et need tuleb kohe ise järele teha :)

Kuue pisikese vulkaani jaoks võta:
85 grammi tumedat šokolaadi
75 grammi jahu
kaneelipulk
natuke kardemoni
2 muna
80 grammi suhkrut
35 grammi jahu

Sulata potis või ja šokolaad kaneelipulga ja kardemoniga. Vahusta munavalged tugevaks vahuks. Vahusta munakollased suhkruga ning sega munavalge hulka. Vala sisse šokolaad ning vahusta veel 5 minutit. Sõelu sisse jahu, vahusta 2 minutit ning pane võiga määritud muffinivormidesse. Küpseta 180 kraaadi juures 9-11 minutit. Õige küpsusaste on selline, et väljast on koogike läbi küpsenud, seest šokolaad voolab :) Serveeri kuumalt koos jäätisega.

Koogikestele võib lisada mõned marjad, kasutada maitsešokolaade või lisada natuke meresoola või tšillipulbrit.

Teisipäev, 12. oktoober 2010

Järjehoidjad



Kõigepealt tegin esimese, sügiskuldse, kingituseks. Aga kuna mulle endale tundus see nii ilus, siis tegin teise veel. Et päris koopia ei tuleks, siis pruuni asemel ka punasega suurepäraselt sobiv helesinine :)

Little pixie




Kingituseks, tellitud või ei ole lihtsalt jõudnud veel poodi panna :)

Pühapäev, 10. oktoober 2010

Guatemala, maa hing

Mathura - Guatemala, maa hing

Ma tunnistan esimese asjana, et ma ei olnud varem Mathuralt midagi lugenud ning Guatemala raamatut lugedes olin ma terve esimese poole veendunud, et autor on noor naisterahvas. See oli lihtsalt kuidagi nii naiselikult - õrnalt, kergelt ja unenäoliselt kirjutatud.

Vaatamata sellele, et autor viibis Guatemalas lühikesel reisil, on see raamat midagi palju rohkemat kui tavaline reisikiri. Siin on Ladina-Ameerika meeleolu, maiade iidse ajaloo hõngu, kohvilõhna, kõrguvaid mägesid ja troopikavihma. Autori isiklikud ja vahetud muljed kohtadest ja inimestest vaheldusid põigetega ajalukku, luuletuste ning mõne pärimuslooga. See on üks neid raamatuid, mis tekitab tunde, et "sinna tahan minna" :)

El Camino de los Ingleses

El Camino de los Ingleses, režissöör Antonio Banderas

See oli midagi unenäolist, unistuste ja reaalsuse vahel hõljuvat, täis elluastuvate noorte plaane ja nende eneseotsinguid, süütust ja selle kaotamist, kinnisideid ja rõõme... Film on 70ndatel Malagas elavatest noortest, ühelt poolt nende noorusest tingitud kannatustest ja valust, olles teiselt poolt täidetud rõõmu, kire, armastuse ja kergusega.

Muusika oli hea ning toetas igati filmi meeleolu.

Aeg-ajalt meenus mulle vaadates El Sueño de Ibiza, aeg-ajalt Almodovar.

Sahisev maa

Gerald Durrell - Sahisev maa

Sarnaselt Joobnud metsale toimus siingi meeleolukas tegevus Lõuna-Ameerikas. Durrell, kellel oli iga ekspeditsiooni järel järjest raskem loobuda kogutud loomadest erinevade loomaaedade heaks, oli otsustanud rajada isikliku loomaaia ning antud reisil ta enda loomaaia tarbeks loomi kogumas oligi. Nagu juba tavaks saanud, saatsid loomade otsimist ja leidmist lõbusad lood nii kohatud inimestest, kogutud loomadest kui ka igapäevasituatsioonidest.

Aasta algul võtsin plaani lugeda sel aastal läbi keskmiselt üks raamat nädalas ehk aasta jooksul 52 raamatut. Sahiseva maaga sai käesolevaks aastaks plaanivõetud number täis :)

Reede, 8. oktoober 2010

Joobnud mets

Gerald Durrell - Joobnud mets

Gerald Durrelli raamatud on juba lapsepõlvest saadik mõnus ja meeleolukas lugemine.

Joobnud metsas lähevad nad naisega Argentiinasse loomaaiale loomi hankima. Kohapeal selguvad aga teatavad logistilised takistused ning loomad koguvad nad kokku hoopis Paraguaist. Raamat kirjeldab erinevate loomade otsimist ja püüdmist ning nende "kodustamist" ja käitumist puuriloomadena. Kogu raamatut saadab mõnus Lõuna-Ameerika meeleolu.

Step Up 3D

Step Up 3D, režissöör Jon Chu

Tegemist on esimese mängufilmiga, mida ma 3D vaatasin. Talvel nähtud Ookeanimaailm oli küll ka 3D, aga sealsed kaadrid olid teised, rahulikumad ning tegemist oli dokumentaalfilmiga. Keelatud tantsu esitamine 3D-s jäi natuke arusaamatuks. Kui ma enne minemist kujutasin seda väga võimsana ette, kus omal tekib tunne, et oled ka NY tänavatel keset tantsijaid, siis reaalselt jäi 3D efektide osa nõrgaks ning kiiremate stseenide puhul virvendas ekraan häirivalt. Olid üksikud lähedale tulevad hetked, kuid filmis olemise tunnet ei tekkinud.

Muus osas oli täiesti suurepärane. Film täitis kõik ootused, olles sisuliselt tavapärane naiivne Hollywoodikas romantiliste suhete, tõusude-mõõnade ning happy endiga. Aga visuaalselt olid tantsustseenid ja peategelased puhas rõõm silmale. Peale mõnda etteastet tekkis tahtmine plaksutada :) Märg teine eelvoor oli eriti efektne, üldmuljet rikkus natuke ülepingutatult kobaks tehtud teine tiim.

Neljapäev, 7. oktoober 2010

Ahjuõunad iirisekastmes


Isu ajas peale Pille retsept Postimehes :)

Lõika õunad (6-8 tk olenevalt suurusest) pooleks ning eemalda südamik. Laota võitatud vormi lõikepind allpool nii, et vorm oleks ühtlaselt kaetud.

Sulata potis 50 grammi võid, lisa 2dl fariinisuhkrut, peotäis mandlilaaste, 2 dl vahukoort, 2-3 tl maisitärklist ning pigista sisse ühe laimi mahl. Lase segul keema tõusta ning vala seejärel õuntele. Küpseta 200 kraadi juures ca 20-30 minutit.

Nii ma neid õunu tegin, aga tagantjärele võiks öelda, et kuna kaste on väga magus, siis võib seda teha ka pool kuni 2/3 antud kogusest või võtta ühe asemel kaks laimi.

Update: kui ma neid õunu uuesti tegema hakkasin, meenus mulle ootamatult, et sinna on ka vahukoort vaja, mida ma taapäraselt kodus ei hoia. Vahukoore pärast poodi minema ei hakanud ning kasutasin hoopis piima. Õunad ei tulnud nii rammusad ja olid tegelikult palju maitsvamad :)

Kolmapäev, 6. oktoober 2010

The colours of autumn



Esmaspäev, 4. oktoober 2010

Chicken tikka masala


Üks väheseid häid asju, mis sügisega kaasneb, on see, et jälle sobivad söögiks kõiksugused karrid. Jahedate ja tuuliste sügisõhtute vürtsikad toidud... Jucjaco blogis panin tähele chicken tikka masalat :)

Kõigepealt tee maitseainesegu:
Riivi 3-4 cm jupp ingverit, purusta 3 küüslauguküünt, lisa 1 spl garam masala pulbrit, 1 tl tšillipubrit, 1/2 tl jahvatatud koriandrit, 1 tl vürtsköömnepulbrit, 1 spl õli. Sega läbi ning jaga pooleks. Pool sega 150 grammi maitsestamata jogurtiga.

Lõika kaks kanafileed tükkideks ning sega jogurtikastmega. Jäta seniks seisma, kuni ülejäänud kastet valmistad.

Pruunista ca lusikatäies võis hakitud sibul ning lisa ka teine pool maitseainesegust. Lisa üks hakitud tomat, natuke mandlilaaste ja 150 ml vett. Hauta kuni vesi on enam-vähem aurustunud ja kaste paksenenud. Maitsesta soolaga, lisa 25-50 ml vahukoort ja 1 tl garam masala segu. Lase keema tõusta ning lisa kanatükid. Pigista kastmesse poole sidruni mahl ja väike peotäis värsket koriandrit. Lase haududa kuni kana on pehme ning serveeri aurutatud riisiga.

Kogustest jätkub kahele.

Pühapäev, 3. oktoober 2010

Frosty pink


Tellitud :) Ülejäänud uued ehted poes.

Reede, 1. oktoober 2010

Time of poppies


Gerli tellis oma uue jope juurde sobivas toonis kõrvakad :)

Kõrvitsagnocchid


Mulle on alati kohutavalt meeldinud head gnocchid, aga ma pole suurem asi kartulitöötleja ja gnocchide jaoks tuleb viimased keeta, kuumalt koorida ja kuumalt purustada ning taignaks sõtkuda. Siis aga sattusin Tuuli blogis kõrvitsagnocchide peale...

Kuna mul kaalu ei ole, siis võtsin 750 grammi kõrvitsat üsna tunnetuslikult :) Koorisin kõrvitsa ja lõikusin pigem õhukesteks tükkideks ning panin ahju küpsema. Pehmed kõrvitsatükid püreestasin ning panin seejärel võiga praadima. Praadida tuleb nii kaua, kuni vesi on välja aurustunud. Seejärel segada kõrvitsapüree munakollase ja 200 grammi jahuga, maitsestada natukese parmesaniga ning sõtkuda taignaks. Kuna mulle tundus tainas liiga vedel ja kleepus käte külge, siis lisasin jahu juurde, aga tagantjärele võin öelda, et pigem vähem jahu kui rohkem. Tainas läks kuni järgmise õhtuni külmkappi. Gnocchide tegemiseks rullida tainas ca sentimeetri paksuseks, lõigata ribadeks ning see omakorda väikesteks juppideks. Vajutada kahvliga kergelt triibud sisse ning seejärel on nad valmis keetmiseks. Keeda soolases vees "ühekihiliselt" kuni gnocchid pinnale tõusevad.


Kõrvitsagnocchid salveikastmega
Esimese portsu tegime või ja salveiga. Selleks sulata pannil või ning lisa kümmekond salveilehte. Lase salveil pruunistuda ja pane ka gnocchid pannile. Sega läbi ja serveeri.

Minu jaoks jäi see variant natuke liiga kuivaks, kuigi maitsekooslus oli suurepärane.


Kõrvitsagnocchid tomati-mozzarellakastmes

Teise portsu tegime nagu "La Dolce Vitas" - rohke tomatikastme ja mozzarellaga. Panin pannile tomatibasiilikukastme ning lisasin ka tükeldatud värsket tomatit. Lasin natuke haududa ning valasin ka gnocchid kastme sisse. Lisasin tükeldatud mozzarella ning jätsin ca kümneks minutiks madalale kuumusele hauduma. Serveerimisel lisasin veel mozzarellat ning natuke parmesani.

Maitse oli hea ja tuttav ning ports mõnusalt mahlane.

Viigimarjatartalet


Minu rõõmuks on jälle alanud viigimarjahooaeg :)

Tegin õuna tarte tatin'i jaoks muretaignapõhja (100 grammi võid, 200 grammi jahu, 50 grammi roosuhkrut, natuke piima) ja kuna ma ei ole seda võimeline täpselt vormi suuruseks rullima, siis jäi peale koogi ahjupanekut üksjagu tainast üle. Kuna köögilaual seisid värsked viigimarjad, otsustasin teha erakordselt lihtsad viigimarjatartaletid. Jagasin allesjäänud taigna osadeks ning rullisin ümmargused rattad. Surusin muffinivormide põhja ning panin igasse vormi pool sektoriteks lõigatud viigimarja, natuke võid ja natuke pruuni suhkrut. Küpsetasin paarkümmend minutit. Peale väljavõtmist võib raputada viigimarjadele veel natuke suhkrut ning põletada see gaasipõletiga karamelliks.