Pühapäev, 31. mai 2020

Pärnu. Sünnipäev



Üle mitme aasta olime Scottiga mu sünnipäeval samas riigis ning, et täiesti reisimata ei jääks, siis panime omale Pärnu randa hotelli kinni.

Reede õhtuks jõudsime kohale, surusime ennast välisukse ees suitsetavate külalistajate vahelt sisse ning saime suhteliselt kontaktivabalt oma võtme kätte. Eeltöö korralikult tehtud, jalutasime vanalinna uuemasse lokaali ning nagu tavaliselt, tellisime laua looka. Muuhulgas jõudis lauale snäkivaagen kahele, mida katsid erinevad juustud, tartar, pasteet, kalad, prosciutto jne. Olles selle taldrikutäiega peaaegu ühele poole saanud, otsustasin proovida ka kitsejuustu. Panin tüki suhu ning enne kui oma veast aru sain, jõudsin seda juba ka hammustada. Kui suhu panin kitsejuustu, siis välja sülitasin igal juhul selge pekitüki. Jalutasime veel rannas ja vaatasime päikeseloojangut.

Peale hommikujooksu võin kinnitada, et Pärnu rand on suhteliselt sama pikk kui Klong Nin Tais, Koh Lantal. Noh, kui see lojaalset lugejat huvitama peaks.

Hommikusöök oli natuke rohkem buffee kui Pühajärvel - külm laud oli eraldi pakendatult välja pandud - juustu- ja vorstitaldrikud olid kilega kaetud, moos, kala jmt eraldi kaanega purkides. Kohvi ja proseccot valas ettekandja ning sooje sööke toodi köögist. Väga mõnus. 

Kuna Scotti eelmine kohtumine Pärnuga oli veebruarikuise tormi ajal, kus pressisime ennast vastu majaseinu, et natuke tuule ja vihma eest hoida, siis nüüd tegime uue ringi ja vaatasime kõike, mida vaadata oli. Kahe tunni jooksul jõudsime neid kõiki  umbes kolm korda näha. Õnneks oli siis käes aeg toas väike uinak teha ning õhtusöögile sättida.

Selgus, et koroonajärgne Pärnu on populaarne koht ning paaritunnise ettehelistamisega meil Akordi lauda saada ei õnnestunud. Aga kes maksab, telliba ka muusika, ning läksime hoopis Nooti. Sõime kammkarpe ja krevette ja rosbiifi, creme brüleed ning sõrnikuid. Päikeseloojangut vaatasime vaarikamargaritaga Tervisepaaradiisi baari terrassilt.

Pühapäevahommikune rannajooks ning ennelõunased sõõrikud ning sõitsime Tallinna tagasi.







Reede, 22. mai 2020

Sport massidesse ja eriolukorra lõpp

Kui märtsis eriolukord kehtestati, spordisaaalid ja kaubanduskeskused kinni pandi ning inimestel kodudes paluti püsida, siis päevapealt oli mu tavapäraselt tühi jooksurada täis trennitegijaid ning laste ja koertega jalutajaid. Terve Tallinn tegi ühtäkki trenni nagu homset poleks. Ja kui trennitegijatest saab veel aru - koliti Fitness24st ju õue, siis kus siiani kõiki neid lapsi ja loomi hoiti, keda päevapealt jalutama oli vaja hakata?

Nüüd, mais, kui eriolukord läbi, kaubandus ja jõusaalid taas avatud ning ilmad soojad ja päikeselised, on mu jooksurajad taas tühjad. Enam ei pea vaatama, kuidas mobiilis skrolliva kärutaja ning pissivat koera edasisikutava omaniku vahelt kahemeetrist vahet hoides läbi pressida. Sport massidesse ning tervislikud eluviisid said kiire ja kuulsusetu lõpu. Shoppajad võivad taas kergemalt hingata ning kaubandust rünnata.

Pühapäev, 17. mai 2020

Pühajärve. Isolatsioonijärgne väljasõit









Esimene koroonajärgne ööbimisega väljasõit viis meid Tartusse. Kuna endiselt on soovitus distantsi hoida, siis otsustasime, et ööbime Pühajärvel. Panime omale järvevaatega toa kinni.

Reede õhtuks jõudsime Tartusse, sõime ema juures kõikidest reeglitest kinnipidades õhtust ning napilt päikeseloojangu ajaks jõudsime hotelli.

Kuna maikuuks olid puud lehte läinud, siis järvevaadet meil metsa tagant näha ei õnnestunudki. Hommikusöök oli buffeestiilis - buffee oli kahe ettekandja selja taga, kes sulle siis, oma visiirid pealaele lükatud nagu rullnoka nokats palaval suvepäeval, soovitud toite tõstsid. Saime laua klaverisaali ning nautisime vaadet.

Tegime järvele poolringi peale ning sõitsime lõunaks Agalisse, et isa juures värsket suitsulõhet süüa. Reegleid järgisime ainult osaliselt. Nagu juba õpetaaja Laur ütles, et kui kõike ei jõua, siis tee pool. Hoidsime poolt soovitatud distantsist.

Pühapäeva hommikul tegime veel pikema ringi küla peal ning sõitsime uuesti Tartusse. Sõime ema juures lõunat, ajasime Gerli perega juttu nii palju kui see kuue meetri pealt (igaks juhuks, eksole!) võimalik oli ning hakkasime Tallinna poole sõitma.

Kuna Scott polnud Viljandis käinud ning meil kiiret ka polnud, siis sõitsime sealtkaudu. Suurema osa teest sadas paduvihma ning mingil määral saime vett ka Viljandis ringi jalutades.

Pühapäev, 3. mai 2020

Kuidas me Zürichis ei käinud. Viimsi.




Täna otsustasime pikemat trippi mitte ette võtta ning sõitsime lihtsalt Viimsisse. Jalutasime rannas, vaatasime, kuidas linn udusse kadus ning sõitsime poolsaarel niisama ringi. Koduteel üritasime Lyonist croissante osta, aga Lyon oli ukse vaatamate suurtele lubadustele Facebookis juba lukku pannud.

Laupäev, 2. mai 2020

Kuidas me Zürichis ei käinud. Aga keelualas lõunat sõime.








Üritamaks vältida ootamatult populaarseks muutunud matkaradu nagu näiteks Viru raba, võtsime suuna hoopis Rakvere peale. Scott polnud seal kunagi käinud ning lisaks on põhjarannikul veel mitmeid ilusaid kohti peatumiseks.

Ettenägelike turistidena olime välja valinud söögikoha, kust lõuna kaasa osta ning seega korraliku ettevalmistusega sõitsime täna hommikul otse Rakverre välja. Jalutasime inimtühjal peatänaval, käisime linnuse ja Tarvase juures. Helistasime seejärel Sarvikusse, kust me omale lõuna välja olime valinud. Kodulehel olevale numbrile vastanud tütarlaps teatas, et mingit Sarvikut seal ei ole. Nojah siis. Helistasime Berliini Trahterisse ja saime sealt lõuna tellitud. Jõudsime kohale, astusime sisse ja leti taga tervitas meid kopse välja köhiv tütarlaps. Lootsime, et kokk oli terve olnud, maksime toidu eest teenindajale, kelle käed olid vabad, mitte köhimiseks suu ees, rabasime oma koti ning kihutasime autosse. Veel enne mootori käivitamist tegime juustupallidele 1:0.

Lõunat oli plaanis süüa maalilisel põhjarannikul, otse Toolse linnuse kõrval. Vahetult enne linnust keeras tee metsa vahele ning arvasime, et ilmselt pääseb sealt veel eriti inimtühjale rannaribale. Sõitsime nii kaua kuni oli selge, et metsateest saab lähiajal vaid kitsamat sorti jalgrada, pidasime auto keset võsa kinni ning sõime ka ülejäänu ära. Auto esiistmel, karp süles polnud see pooltki nii glamuurne kui me eelnevalt ette olime kujutanud, aga maitses siiski hästi. Et sealt looduse rüpest taas tsivilisatsiooni pääseda, tuli esmalt suurem osa teest tagurdada. Esimeses laiemas lõigus, kus õnnestus ringi keerata, nägime ka mahasõidetud keelumärki, mis tungivalt soovitas märgist edasi mitte sõita. Ilmselt oleks sellistest märkidest rohkem kasu kui nad püsti ja loetavad on.

Käisime veel Toolse linnuse juures ning läksime seejärel lähedalasuvasse randa kerget uinakut tegema. Plaan oli seejärel veel kauneid mõisaid Lahemaal väisata, aga peale kahte kuud kodust režiimi tundus päev juba piisavalt väsitav ja sõitsime otse koju.

Reede, 1. mai 2020

Kuidas me Zürichis ei käinud. Linnast välja.


















Et alustada algusest tuleb ära mainida see hiinlane, kes pidas heaks mõtteks nahkhiirt süüa. Sealt edasi tuli jaanuar, kus me omale maipühade nädalavahetuseks piletid Zürichisse ostsime. Ja sealt edasi läks kogu reisimine allamäge. Igal juhul olime mai alguseks viimased seitse nädalat veetnud eranditult kas kodus või siis selle vahetus läheduses ehk jalutuskäigu kaugusel. Rentisime auto ning plaanisime eesoleval pikal nädalavahetusel linnast välja sõita. Või isegi linnas kuhugi mujale kui Shnelli parki minna. Neljapäeval saime auto kätte ning esimese asjana läksime ostsime omale K-Rautast matkatoolid, sest teatavasti tuleb ekskursioonide ajal kuskil ka süüa ning toitlustusasutused ei tundu praegusel hetkel veel kõige parem mõte olevat. Ehituspoest läksime Kopli Liinide uusarendusi vaatama ning sealt veel Pikakarile.

Reedeseks väljasõiduks menüüd planeerides leidis Scott, et ideaalne oleks kaasa võtta ahjusoe sai... Tööjaotuse korras panin mina siis neljapäeva õhtul taigna kerkima, Scott käis seda reede hommikul kell 6:30 segamas ning ca kell 9:30 läks sai ahju. Ehk umbes sel ajal kui me muidu oma Zürichi hotelli rõdul oleksime kohvi joonud ja croissante söönud. Tellisime veel Ristikheina kohvikust karamellikreemiga profitroolid kaasa ning poole üheks oli meil lõuna kotti pakitud ning võtsime suuna Tänavjärvele.

Tee peal möödusime mitmest nõukogudeaegsete arhitektuuripärlitega auulist nagu näiteks Rummu, kus peale kortermajade ehitamist ca 50-60 aastat tagasi polnud neile pintslit ega pahtlilabidat isegi mitte kaugelt näidatud. Scott võdistas õlgu ja ütles, et kui ta seal elama oleks sunnitud, siis selle majaga ta ka maetakse, sest kui ta korra juba koju läheks, siis ei astuks ta enam mitte kunagi majast välja, sest ta polevat valmis neid hooneid teist korda enam nägema.

Umbes tund ja veerand hiljem käskis Google Maps meil metsavaheteele keerata, aerud haarata ning oma madala autoga mudalompidest läbi sõuda. Keerasime ringi ning katsetasime järgmist teeotsa. Sõitsime Veskijärveni, leidsime sobiva koha, kus vaatega järvele oma võileibu ja kooke süüa. Sai oli küll maha jahtunud, aga endiselt krõbe ning kuna meil kodus papptaldrikuid polnud, siis olime kaasa haaranud natuke lauahõbedat ning sõime nagu parimates Araabia restoranides. Kõik toimis ilusti kuni profitroolideni. Nimelt on Ristikheina profitroolid tuntud kui pool kilo kreemjat täidist õhukese krõbeda kesta sees. Peale kolmandat suutäit voolas kreemi välja kõikidest aukudest, mida seal enne isegi ei olnud. Peale lõunat istusime seal veel mõnda aega, mina jakivillase pleedi sisse keeratud, Scott plätudes... ning nautisime vaikust ja värsket õhku.

Veskijärvelt sõitsime Nõva randa, kus esmapilgul tundus, et me oleme rannahooaja alguse maha maganud, parkla oli rohkem täis kui laululava ümbrus Metallica kontserdi ajal. Aga selgus, et rahvas oli sõitnud randa, et siis metsa all RMK ahjudes omale vorste grillida ning terve pikk rannariba oli täiesti inimtühi. Jalutasime, viskasime lutsu ja sõitsime siis Padisele ning sealt edasi Rummu karjääri, tuntud ka kui kohalik helesinine laguun. Vaatasime, kuidas osad kõigusoojased ujumas käisid, korjasime mõned kevadised oksad koju kaasa ning tegime viimase peatuse Ämari pilootide surnuaias, kus on hauakivide asemel lennukijupid.