kolmapäev, 12. oktoober 2016

Sevilla - feeling flamenco. Metsikud kartulid



Hommik algas taas šampusega. Noh, vähemalt sellele, kes roolis ei ole. Ilus. See Lõuna-Euroopa ikka sobib mulle. Värske ja magus ananass oli ka hea. Otsustasime Portugalis hetkel enam mitte aega viita ning võtsime suuna otse Hispaaniasse, Huelva randa. Kuna ilm oli selline kerge seenekas, siis ilmselgelt polnud bikiinide järele vajadust ning jalutasime niisama rannas. Pealelõunaks jõudsime Sevillasse, kus meil oli vanalinnas broneeritud penthouse läbi kahe korruse, boonusena suur rõdu teisel ja kaks prantsuse rõdu alumisel korrusel. Oleks ma enne poodiminekut mõelnud sellele, et nii kitsaste tänavate puhul on naaber käeulatuses, siis oleks pannkoogijahu ostmise asemel laenata võinud.

Korteriomanik soovitas meile nurgapealset tapasebaari ning sinna me ka suuna võtsime. Tellisime pudeli punast veini (suurepärane ning ei pannud mind isegi magama, aga võimalik, et ärkvelpüsimine oli ka excitemendiga tellitud toidu osas seotud), gazpacho (hitt!), roquefordi juustu põldmarjamoosiga (hitt!), eakat kitsejuustu, papas a la brava / patatas bravas / metsikuid kartuleid (absoluutne hitt!), marineeritud tomateid (meh), martineeritud paprikat, friteeritud juustupalle (hitt!), mingit steiki kartulite ja seentega. Lisaks suurepärasele toidule trehvas ka eriti äge ettekandja, kes ei pidanud paljuks meiega pidevalt kiires hispaania keeles juttu ajada. Vaatamata sellele, et meie sõnavara piirdub olulisema osaga hispaania keelest ehk toitude nimetustega.

Kommentaare ei ole: