Hommik algas kell 5, mis on puhkuse alustamiseks täiesti mõistlik kellaaeg, juhul kui eesmärk on olla juba enne riigist lahkumist väsinud. Kella kuueks olime lennujaamas.
Tahaks öelda, et turvakontroll läks libedalt, aga ilmselt nägin täna kuidagi eriti kahtlane välja, sest sain juhuslikku lõhkeainekontrolli läbida mitte ühe, vaid lausa kaks korda. Teise korra ajal hakkasin juba päriselt kahtlema, kas olen äkki kuskil enda teadmata püssirohu sisse astunud. Õnneks tunnistati mind lõpuks mitteplahvatusohtlikuks ja lubati edasi minna.
Meie esimene lend väljus tegelikult isegi varem, nii et jõudsime ka Stockholmi plaanitust varem. Sõime, vedelesime niisama ja ka teine lend Milanosse möödus üllatavalt kiiresti.
Ja siis läks asi huvitavaks. Kui rendiauto broneerisin, olin juhiks märkinud Gerli. Väike probleem oli aga selles, et Gerlil ei ole krediitkaarti, mis jättis meile ilmselt kaks valikut: kas maksta 157 eurot mingi eriti luksusliku kindlustuspaketi eest, mis arvatavasti kaitseb autot ka meteoriiditabamuste ja emotsionaalse trauma eest, või teha minust „peamine juht“. Mul oli juhiluba kaasas. Suurepärane. Välja arvatud see, et see oli väljastatud minu vana perekonnanimega. Selle nimega, mille ma juba kuus ja pool aastat tagasi ära vahetasin. Nii et meil oli nüüd juhiluba minu vana nimega, ID-kaart minu praeguse nimega ja krediitkaart samuti minu praeguse nimega. Väga kaunilt kokku pandud dokumentide komplekt. Ilmselt selline lahendus sobis neile ning 50 eurot hiljem oli meil auto käes. Broneerinud olime Opel Corsa või midagi sarnast, aga saime… MG3? Mingisuguse Hiina auto igatahes. Rattad olid all, auto liikus ja seega vastas peamistele ootustele.
Siis sai Gerli esimest korda elus proovida Itaalias sõitmist. Umbes poolteist minutit hiljem oli ta juba täiesti veendunud, et mitte ükski inimene siin pole kunagi isegi autokooli lähedalt näinud. Üks tund ja märkimisväärne hulk kaotatud närvirakke hiljem parkisime Lidli parklasse ja varusime korralikult söögikraami. Meie korter asub Como vanalinnas, kus autosid peetakse ilmselt ebavajalikuks moodsa maailma luksuseks ning parkimine on pigem filosoofiline kontseptsioon kui päriselt olemasolev teenus. Seega jätsime auto parkimismajja ja vedasime oma rändtsirkuse — kohvrid, kotid, toidukraami ja muu träni — umbes 850 meetri kaugusele korterisse.
Sõime ja läksime siis järve äärde jalutama. Algne plaan oli sõita funikulaariga mäe otsa ja vaadata imelist päikeseloojangut. Kahjuks oli ilmselt absoluutselt igal Como turistil täpselt sama mõte. Järjekord meenutas vähem ühistransporti ja rohkem olukorda, kus Celine Dioni kontserdipiletid oleksid just müüki tulnud. Seega lükkasime selle plaani edasi ja otsustasime hoopis sushit otsima minna.
Google Maps juhatas meid valitud sushikohta. Mis osutus… üheks riiuliks toidupoes.
Nojah, paar karpi sushit seal ju oli. Ostsime natuke süüa ja läksime koju tagasi. Hiljem tellisime Deliveroost päris sushit ning seda oodates otsustasin oma diivanvoodi valmis teha. Selleks oli vaja diivanit lihtsalt veidi seinast eemale nihutada. Lihtne. Välja arvatud see, et selle käigus suutsin ma kuidagi klaasist diivanilaua nii suurejooneliselt ümber ajada, et terve elutuba oli hetkega klaasi täis. Kõikjal. Nii et. Meil ei ole enam klaasist diivanilauda.
Positiivse poole pealt jõudsime kõik enne sushi saabumist ära koristada. Ja sushi ise oli väga hea.
