laupäev, 18. juuni 2016

Berlin - being abroad in Germany. What happened to the good old Germany?









Berlin ei ole kunagi minu jaoks Saksamaa olnud. Ja on iga korraga kui ma siin käin, järjest kaugemal Saksamaast. Terve neljapäeva pealelõuna ja õhtu jooksul kuulsin ma saksa keelt ainult Rewe ja DMi kassades. Rongis rääkisid poisikesed omavahel inglise keeles, tänavad on täis hispaaniakeelsed emasid, lapsed kärudes. Reedel toimus õuepeal tund aega venelaste omavahelist arveteklaarimist, kus viiendal korrusel oli sõna-sõnalt kõik kuulda.

Kui ma omal ajal Bonnis sain mingi kohaliku tädi käest õiendada, sest julgesin rikkuda ta lõunase näpi rahu, visates kell üks päeval mõned pudelid taarakonteinerisse, siis eile kell 23:33 kolistati siin õue peal prügikastide juures nii, et ehmatas toas diivanilt peaaegu üles. Aga tundub, et ega see tore naaber ikka täitsa valmis oma jaanipäeva-aegse suurpuhastusega ei saanud, sest laupäevahommikul kell 6:47 jätkas ta kraami loopimist konteineritesse.

Kui nüüd see venelaste kisma kõrvale jätta, siis ma tegelikult ei kurda toimuva üle. Kui ma tahaks Saksamaad, siis ma võiks ju Kölni või Münchenisse minna. Või Nürnbergi. Aga ma tulen Berlini. Sest mulle meeldib siin. Linn on täis värvilist graffitit, suurepäraseid söögikohti, keegi ei viibuta näpuga kui juhtud ukse kõvema pauguga kinni tõmbama. Ukse ees on turg, täis värskeid maasikaid, sparglit, rediseid, kõikvõimalikku rohelist, värsket apelsinimahla. Toidupoes kulub umbes kaks korda vähem raha kui Eestis sama kraami peale.

Ja jalkat näidatakse siin igas baaris suurel ekraanil.

Kommentaare ei ole: