Teadlike turistidena olime arvestanud sellega, et lennujaamas on järjekorrad Kükita Grillini ning jõudsime kohale nii vara, et isegi check-in lett ei olnud veel avatud. Kui see lõpuks avati, olid kohvrid viie minutiga ära antud ning 10 minutit hiljem ka turvakontrollist läbi.
Sõime, jalutasime väravasse, vaatasime, kuidas paduvihmas kohvreid lennukisse laaditakse ning kujutasime ennast vaid mõned tunnid hiljem 25-kraadises Horvaatias ette.
Varssavi lennul pakkus LOT läätsekuklit ja rabarberisaiakest. Saiakesel ei olnud viga ning lend möödus suhteliselt elamustevaeselt.
Dubrovniku lennul oli menüü sama ning võin kinnitada, et läätsekukkel oli lihtsalt üks kuivanud sai natukese läätsetäidisega. Meeskond jõudis oma saiavaguniga vaevalt poole lennukini kui lendasime sirgelt sisse esimesse turbulentsi ning see väike moosiriiul laperdas nii ühte- kui teistpidi. Kui parajasti ei laperdanud, siis oli vabalangemises. 20 minutit hiljem oli olukord mõnevõrra rahunenud ning jätkati saia- ja joogiringi. Jookidega 20nda reani ei jõutudki, enne kohtusime järgmise turbulentsiga, mis sisaldas veel pikemaid vabalangemisi ning ohtramalt raputamist.
Peale teist turbulentsi hakkasime ka vaikselt kõrgust vähendama ning üsna pea maandusime Dubrovnikus.
Saime rendiauto kätte ning sõitsime korterisse. Käisime teisel pool lahte restoranis õhtust söömas, veendusime, et kohalik külapood on kinni ning läksime tagasi korterisse, et magama minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar