Reede, 23. september 2022

Minu pere ja muud loomad. Trip Euroopa Liitu.




















Kuna Kreeka on siit kiviga visata, täpsemalt siis 30-minutilise kuunariga üle vee lennata, otsustasime päevaks Corfule minna. Majutusegi olin mugavalt otse sadama kõrvale valinud, seega jõudsime nagu viielised esimeste hulgas kohale ja olime kai ääres valmis tegudeks. Paat väljus lubatust ca pool tundi hiljem ning 30 kütuseaurust minutit hiljem astusime Kreeka pinnale. Hea oli, et esimeste hulgas maale saime, passikontrolli saba ulatus meie taga nii kaugele kui silm seletas ja sabas viimastena ei oleks meil ilmselt olnudki enam mõtet passikontrolli läbida vaid otse tagasipurjetavasse paati istuda. Mingi vanatädi üritas ette trügida, aga ta ei taibanud, et tal siiski nõukogude naine vastas oli.

Ulatasin oma ID kaardi mingile bändi fännisärgiga mehele (kuna ta istus klaasi taga putkas, siis võib eeldada, et ta vast ikka piirikontroll oli), kes selle siis üle laua tütarlapse kätte viskas. Paistab, et kaardikontrolliks oli neil kahepeale üks lugeja. Vahepeal läks rokivennal ka kompuuter nässu, mille peale ta putkast üldse välja tormas. Tütarlaps siis jättis selle passi kontrollimise pooleli, millega ta viimased viis minutit tegelenud oli ja putitas raali uuesti käima. Lasi ka mu ID kaardi lugerist läbi ja saingi riiki. Scott sai ka juba viis minutit hiljem kontrollitud.

Kuna laev oli meil nii vara, et hotelli katusele hommikusöögile ei jõudnud, siis olin eseimese asjana meile brunchikoha välja valinud ja sinna me ka suuna võtsime. Peale menüü nägemist oli selge, et sinna võiksin ma ennast rahumeeli parkida terveks päevaks, sest ma tahtsin sealt enam-vähem kõike süüa. Aga jäin siiski oma benedikti munade ja lõhe juurde. Scott sõi võikut ja friikaid.

Järgmiseks Starbucks, kus selgus, et neil on juba täielik sügis käes ja letid kõrvisajookidest lookas. Jeerum kui hea see oli. Ülejärgmisest putkast ostsime veel ühe suussulava sidrunipontšiku, sest ilmselgelt ei ole ju saia ega suhkrut kunagi liiga palju.

Ülejäänud aja jalutasime linna mööda ringi, nautisime olematut liiklust, tühje tänavaid ja prügi puudumist. Poole viiene praam viis meid kella neljaks ilusti oma Albaania kodu ukse ette. Kihutasime esimestena kannad kuklas passikontrolli ja veerand viis viskasime ennast oma voodis pikali.

Õhtul otsustasime kasutada veelkord mere lähedust ja läksime Kapteni Tavernasse. Scott võttis praetursad ja mina grillitud kuld-merikogre. Tursad olid superhead ja mahlased (välja arvatud see hetk kui ma isendil pea otsast kaksasin ja seda teisele taldrikule tõstma hakates kahvliga kalale silma suskasin).

Kommentaare ei ole: