Kolmapäev, 21. september 2022

Albaania Riviera. Kreeka on kiviga visata.










Käisime hommikust söömas - krepp rohke Bailey'se, šokolaadi ja banaanidega ning Scottil taas Club Sandwich.

Kui läksime alla baari majutuse arvet tasuma, siis saime kingituseks veel pundi mingit heina tee tegemiseks ja nende enda villitud oliiviõli.

Võtsime suuna Sarandë peale ning peale 59 kilomeetrit, pooltteist tundi, oliivisalusid, mägikitsesid, rohkelt lehmi, hobuseid ja eesleid, olimegi hotelli ees.

Viisime asjad tuppa ja läksime külaga tutvuma. Albaania on meeletute kontrastide maa - imelised helesinise veega liivarannad ja võimsad mäed, kallid restoranid, laiad promenaadid ja luksuslikud hotellid turistidele, samas meeletult palju lagunevaid maju, varemeid, mahajäetud hooneid ja prügi. Samm turistitänavalt kõrvale ja igal pool on prügimäed. Nii ka Sarandës - rannaäärne promenaad on täis restorane ja baare, palmipuid ja kõiksugu meelelahutust. Kui võtta aga suund teisele poole, vaatad üsna varsti ringi nagu vanasti Kopli liinidel.

Korralik eeltöö tehtud, läksime Filipo kalarestorani - perebistroo, kus pakutakse ainult kõige värskemat, samal päeval püütud kalu ja mereande. Kohalikele mõeldud hindadega. Võimalik, et seetõttu ei olnud nad turistidest ka suuremat huvitatud. Igal juhul saime lõpuks oma tellimuse esitatud ning nagu siin riigis ikka - toidud toodi lauale täpselt selles järjekorras nagu nad valmisid. Friikad hakkasid vaikselt juba otsa saama, aga näiteks kaheksajalga polnud veel näinudki. Kui olekski nägemata jäänud, poleks ka just eriline kaotus olnud, sest see grillitud kaheksajalg meenutas nii tekstuurilt, välimuselt kui maitselt suitsetatud kaheksajalga. Meist ta sinna taldrikule ka jäi, sest see kummine veidra maitsega elukas meil alla ei läinud. Friteeritud kalmaarid olid superhead ja apelsinikastmes krevettidel polnud ka viga, kuigi 10 euro eest oleks oodanud rohkem kui kuut krevetti. Kui me lõpuks peale 25-minutilist ootamist ja nli korda meeldetuletamist lõpuks arve saime, vaatas ettekandja meile ja kaheksajalale veel etteheitvalt otsa ka.

Valisime järgmiste päevade söögikohad välja, veendusime, et päikeseloojangut meie hotelli ees olevalt plääžilt ei näe (sest päike vajub mäe taha veel enne kui isegi oranžiks hakkab muutuma) ja läksime tuppa.

Kommentaare ei ole: