Esmaspäev, 19. september 2022

Albaania Riviera. Fooridega mägiteed

 







Eilne ettekandja, Albaania noormees, võlus meile hommikul välja sinepi (teine ettekandja oli eelnevalt öelnud, et neil sellist asja küll pole) ja seda lauda tuues vaatas Scottile pikalt silma ja patsutas õlale. Ilmselt kaastundlikult, et isegi rahakott on naise käes (mina maksin eile arve). Hommikusöök, vaatamata väga väikesele valikule, oli siiski väga hea. Sõime ohtralt saia ja suhkrut nagu siinkandis ikka.

Tänane päev tähendas ca 4,5h sõitu, millest suurem osa kitsastel mägiteedel, seega asusime kohe peale hommikusööki teele. Esimene kiirtee tervitas meid ummikuga, keerasime otsa ringi ning sõitsime väikesel külavaheteel ummikust mööda.

Esimene suurem auul, kus oli plaanis kiire peatus teha ja kaunist riviera randa nautida, oli Vlorë. Ostsime poest saia, üritasime ATMist sularaha võtta ning võtsime seejärel kaardi abil suuna randa. Tegemist olevat ühe ilusaima rannaga Albaanias. Jõudsime kohale ja hakkasime otsima, kuidas nende lasna majade vahelt rannale lähemale pääseks. Lõpuks keerasime ühele prügimäele, kus ka teisi autosid parkis, ronisime läbi tühjade pudelite ja suitsukonida autost välja ja kõndisime randa. Rand oli praktiliselt inimtühi, aga kui ma nüüd ütleks, et kauni valge liiva ja türkiissinise merega nii kaugele kui silm seletab, siis ma valetaksin. Liiv oli täis prahti ja rannariba ääristatud majadega, mille paremad päevad jäid kuhugi kaheksakümnendatesse. Igal juhul sõime natuke ja liikusime edasi, et Himarësse jõuda. Paari tänava järel avanes meie ees palmidega promenaad ning valge liiva ja sinise merega rand. Noh, see riviera. Ilmselt enne käisime siis mingis säästurannas.

Tee Himarësse viis üle mäe ning esimese asjana läbisime kuulsa Llogara Passi. Tegime umbes iga 5 minuti järel taas peatusi, et vaateid nautida. Tee ise oli kord kitsam, kord laiem ning ühest järjekordsest külast läbi sõites küsisin Scotti käest, et kas keset mägiteed oli just foor ning kas me sõitsime punase tule alt läbi. Kuna tee oli täpselt ühe väikse auto laiune ning mõlemal pool olid majad või müürid, siis Scott keeras ühe käega rooli ning hoidis teist signaalil. Igaks juhuks, et kui keegi peaks seal kitsalt ja käänulisel jupil vastu tulema. Lõigu teises otsas selgus, et oligi fooriga jupp.

Jalutasime päikeseloojangut vaatama ning saime aru, et kui päike loojas, siis on ilm kohe ca 10 kraadi jahedam. Läksime tagasi korterisse. Scott, kes ennast eriti hästi ei tundnud, läks ära magama ja ma üritasin plaan B-d välja töötada juhuks, kui ta ennast ka ülehomseks paremini ei tunne.

Kommentaare ei ole: