Kokaiin ja Kolumbia

Ave Ungro - Minu Kolumbia

Minu-sari võiks ideaalis koosneda reisikirjadest, mille lugemise järel tekib vastupandamatu soov külastada sedasama riiki, vaadata sedasama päikesetõusu ja hingata sisse viirukilõhna, süüa sedasama chilli con carnet just selles tänavarestoranis, kohtuda raamatust tuttavate inimestega ja kuulata neidsamu salsarütme. Nii nagu mul on tekkinud (või kasvanud) soov minna Tiibetisse (Alec le Sueur - Hotell maailma katusel), külastada Damaskuse vanalinna (Bridget Keenan - Diplomaadi naine), juua veini väikestes Itaalia mägikülades (Marlena da Blasi raamatud), külastada ravitsejat Balil (Elizabeth Gilbert - Söö, palveta, armasta) jne. Aga peale "Minu Kolumbia" läbilugemist leidsin ennast olukorras, kus mul on küll hea ülevaade autori alkoholi- ja narkootikumide tarbimise harjumustest, aga mitte riigist, mille nimi on kirjutatud raamatu kaanele - Kolumbia.

Raamat algas lahkumineku ja põgenemisega. So far so good, sest reisimine toimib haavade parandamisel hästi. Aga sealt edasi sain ma üsna palju lugeda õllest, mingil määral tööst õpetajana, üsna palju sõpradest, korterikaaslastest ja ohjeldamatutest pidudest, kolimisest, mõnest loodusretkest, uutest sõpradest uues linnas, kokaiinist ning selle üledoosist. Mitte midagi inimeste igapäevaelust, toitudest, vaeste ja rikaste eripäradest, loodusest ja küladest-linnadest (va. kaks vulkaanikülastust ja paari linna kirjeldus).

Ja ülbe suhtumine hämmastab mind ka. Kuna palk on väike, siis leppigu kolleegid katoliiklikus koolis tema riietusega, mis koosneb katkise säärega teksadest ja Lolita-kirjadega t-särgist? Minu jaoks on mõistetamatu, kuidas õpetaja sellises riietuses üldse klassi ette läheb. Ja "Jesus is a fashion guru" kirjaga särki ei oleks ma nõus ka kodus kandma.

Raamatu algus oli vaatamata rohkele õllele siiski täiesti loetav, sest lisaks pidudele ja ebasümpaatsetele korterinaabritele sattus aeg-ajalt sisse ka huvipakkuvat informatsiooni. Teine pool sisaldas valdavalt kokaiini ja pidutsemist. Ja ühte jalgpallipeatükki.

Kui raamat oleks alanud selle peatükiga, millega ta lõppes, siis ma poleks seda lugema hakanudki. Ma tean, et ma ei suuda kunagi mõista inimest, kes tuleb Lõuna-Ameerikast ning esimese asjana sööb bussijaama sööklas hakklihakastet ning nimetab seda isegi maitsvaks. Mul läheb peale ükskõik kui pikka või lühikest reisi nädalaid enne kui ma suudan mõnda taolisse sööklasse sisse astuda...

Parimaks osaks nimetaksin siiski iga peatüki alguses soovitatud muusikat, mille hulgast võib täitsa häid asju leida :)